Hồ Tây ehk Lääne järv. Järve ääristavate metallist piirete keskel võite näha ümmargust Hanoi linna logo.

Vietnam on väga mõnus maa kuhu reisida. Vietnami toidud on fantastiliselt head ja rikkalikud, inimesed on sõbralikud, maastikud maalilised, loodus mitmekesine ja seetõttu sobib riik Aasiahuvilisele reisisellile väga hästi kasvõi esimeseks Aasia reisiks.

Omal käel reisimine on tänapäeval nii lihtsaks tehtud, et mine kuhu tahad. Olgugi, et vahepeal ilmus areenile koroonaviirus ja piiras meie reisimisvabadust tugevalt, on reisi kui sellise kokkupanemine endiselt väga lihtne ning kui kõiki kohustuslikke ja ka mõistlikul tasemel soovituslikke ettevaatusabinõusid järgida, siis on reisimine ka praegu võimalik. Vahepeal on küll palju aega möödunud minu viimasest reisikirjast, aga eks ajad on olnud sellised nagu nad on olnud ja aega on ka täpselt nii palju olnud nagu teda olnud on – kui te mõistate, mida ma öelda tahan

2019.aasta maikuus, ühte oma järjekordset reisi planeerides, võtsin ma ette SkyScanner’i kaardiotsingu, mille kaudu otsisin, kuhu sama aasta Novembris häid pileteid saada võiks olla. Mitte seda, et millal minu soovitud sihtkohta häid pileteid võiks saada olla, aga just seda, et kuhu on saada kindlatel kuupäevadel, ja siis juba vaatasin edasi, et mis võimalikus sihtkohas ilm on ning mida seal head teha on.

Kui olin juba mitmeid sihtkohti läbi klõpsinud jäi mu pilk pidama Vietnami peal. Sealt edasi ei olnudki tegelikult enam mingit küsimust sest mul elab Hanois sõbranna ja just sinna SkyScanner Turkish Airlinesi pileteid Tallinnast läbi Istanbuli pakkuski. Mõeldud – piletid ostetud, või kuidas see ütlus käiski?

Noi Bai lennujaam, Hanoi, Vietnam

Hanoi Noi Bai lennujaamas.

Mida teha enne reisi?

Peale piletite ostmist tegin omale kohe kõik viisaga seonduva selgeks ning tellisin viisa kinnituskirja ära. Mida see siis tähendab? Eestlastel on Vietnami sisenemiseks vaja viisat (välja arvata Phu Quoc’i saarele lendamiseks) ning selle saab vormistada Vietnami sisenedes lennujaamas. Enne seda on aga vaja edastada oma passi andmed ja mõningad muud detailid, maksta raha ning saada viisa kinnituskiri, ilma selleta ei lasta Tallinnast lennuki pealegi. Seda kõike saab mugavalt läbi interneti teha ning kui maksad natukene rohkem, saad koha peal viisa ka kiirkorras kätte – ei pea elavas järjekorras seisma (eriti mugav variant, kui 3 lennukitäit inimesi korraga viisasid taotlema hakkab).

Viisa kinnituskirja ja kohapealse viisatempli eest maksad USA dollarites ($50 enne ja $50 pärast (mina võtsin mitmekordse sisenemisega ja kiirjärjekorraga)). Kõik dokumendid tuleb kaasa võtta väljaprinditud kujul, lisaks ka 2 passipilti. Kui läheb meelest, siis Tallinnas enne lennukile ei lasta, kui oled seal välja printinud need. Kui sul ununeb dollareid kaasa võtta, siis nad võtavad sult seal Hanoi lennujaamas 50€ ka, aga kui sa kurssi vaatad, siis näed, et see on väheke kallim diil.

Jõudis kätte November – pakkisin oma 7 asja kohvrisse ja seljakotti ja asusin teele. 7 asja selle pärast, et esiteks oli Vietnamis sel ajal parajalt soe ning teiseks selle pärast, et sõbranna leibade jaoks pidi kohvrisse ruumi jätma. Lõppkokkuvõttes viisin talle 12 pätsi mõnusat Eestimaist musta leiba ning ta oli superõnnelik selle üle.

Baar Phu Quoc'i saarel, Vietnam

Baar Phu Quoc’i saarel – Eesti lipp on esindatud!

Mida teha reisi alguses?

Et jutuga mitte liiga pikale minna, siis enne Vietnami minekut on mõistlik endale ka mõned asjad ette selgeks teha. Näiteks on mõistlik kaasa võtta varutelefon (nutitelefon, soovituslikult – vabalt võib mingi vana „juust“ olla), mille peale on juba eelnevalt kodus „Grab“ äpp laetud ja see oma pangakaardiga ära seotud. See on kohalik taksoäpp, kust saad omale meelepärase liiklusvahendi tellida (nagu meie Bolt) – auto, bussi või rolleri. Äpi kasutamine on tugevalt soovituslik sest tänavalt taksot viibates võid ennast vaeseks maksta – turisti nöörimise osas ei hoia kohalikud taksojuhid end sugugi tagasi.

Teise asjana on sul vaja selle vana „juustu“ telefoni sisse kohalikku SIM-kaarti, millega internetti kasutada. Selle saab omale väga mugavalt lennujaamast osta – vastavad kioskid leiad kohe turvaalast väljudes. Soetasin omale 90GB internetti koos kõnede ja sõnumite võimalusega ning see maksis 13 USA dollarit. TÄHELEPANU tuleb pöörata sellele, et sa selle SIM-kaardiga ka hotspot’i teha saaksid kui sul peaks arvuti kaasas olema või kui soovid oma sõpradele internetti jagada – minu omaga seda teha ei saanud, telefon andis veateate, et pöördugu ma teenuseosutaja poole.

Raha saab omale lennujaamas vahetada väga mõistliku kursi eest ning kui oled kuskil suuremas linnas, siis ka pangas või juveelipoes. Kui mina käisin, oli kurss ümmarguselt 1€=25000 Vietnami dongi – 40€ eest sain hoobilt dongimiljonäriks.

Vietnami Dongid.

Olles maandunud Hanoi Noi Bai lennujaamas, tegin läbi kõik vajalikud viisaprotseduurid ning muidugi hankisin omale kohe kohaliku SIM-kaardi. Siis tellisin omale Grab äpi kaudu takso Hanoi kesklinna, Tây Hồ linnaosasse, kus asus minu esimese öö hotell. Tänu tipptunnile võttis sõit aega ligemale poolteist tundi, selle ajaga jõudis väljas juba pimedaks ka minna.

Mida tegin kohale jõudes?

Kui olin hotellis oma asjad ära pannud, otsustasin kohe välja õhtusööki otsima minna. Peale mõningast jalutuskäiku siginat saginat täis linnas, leidsin selleks sobiva pisikese toiduputka kus tellisin omale phở supi ja ühe Hanoi õlle (Bia Hà Noi).  Suurt muud plaani mul esimeseks õhtuks ei olnudki, kuigi sõbranna juba utsitas, et tulgu ma 7Fridays’i hostelisse püstijalakomöödiat vaatama – tahtsin lihtsalt kõhu täis süüa ja magama minna, et lennuväsimus välja puhata.

Kohalik supp ja õlu – tunne oli juba taevalik.

Järgmisel hommikul olin end tõesti välja puhanud – pakkisin asjad, võtsin takso ning sõitsin sõbranna juurde, kes elas üpris lähedal minu hotellile. Ta elas ühes kitsas põiktänavas, milliseid on Hanois palju palju, ning kus liiklemine on Eurooplasele paras ettevõtmine. Kohalik taksojuht manööverdas oskuslikult mööda titevankritest, rolleritest, välikohvikute plastiktoolidest, kaupluste väljapanekutest ja kõigest muust, mis kitsal teel ette jäi, kuniks peatus õige maja ees. Sõbranna oli tänavamelu järgi juba aru saanud, et mingi auto on tulemas, ning kõlkus akna peal mind oodates.

On hea reisida kui sul on keegi sihtkohas olemas, kes viitsib sulle näidata ja seletada ning sinuga aega veeta. Kuna olin läinud kolmeks nädalaks, siis sain ka mõneks ajaks sõbranna juurde öömaja, mis oli igati tänuväärt. Õnneks oli mul talle tasuna kaasa toodud eelpoolnimetatud 12 pätsi leiba, millest ühe pätsi ta kohe ka lahti harutas.

Olles asjad ära pannud ja esimesed muljed vahetatud läksime ühte väikesesse kohvikusse nimega „Cafe Thom“ hommikust sööma. Mina võtsin kohaliku võileiva (Bánh mì) ja jääkohvi (Cà Phê Sữa Đá) ning lisaks toodi tasuta juurde ka rohelist jääteed (Trà Đá). Sõbranna võttis puuviljasalati maitsestamata jogurtiga ning samuti jääkohvi. Ma pean ütlema, et see võileib oli päris hea – veidi harjumatu komponent seal vahel oli kohalik pâté, aga kui sellega ära harjuda, siis võib nendesse võileibadesse ära armuda. Pâté on selline pasteedilaadne toode, kus kõik komponendid purustatakse köögikombainis enamvähem ühtlaseks tooreks massiks ning siis kuumutatakse kas vesivannil või ahjus kuni läbiküpsemiseni. Loomulikult saab neid võileibu ka ilma pâté täidiseta, näiteks küpsetatud või rebitud sealihaga – eks kõik kohalik tuleb ära proovida!

Hommikusöök kohvikus “Cafe Thom”

Hanoi – mida seal teha?

Esimesed paar päeva käisin mööda linna ringi ning nautisin melu. Hanoi on Vietnami suuruselt teine linn mille rahvastiku arv linna piirides on hinnanguliselt 20 miljonit inimest ning linna äärsetel aladel veel ligi 20 miljonit.  Melu selles linnas jagub!

Põhiline transpordivahend linnas (või siis kogu Vietnamis) on roller ning liiklusreeglid on pehmelt öeldes ainult soovituslikud. Rollerid sigivad ja sagivad igal pool ringi ning kui oled värskelt Hanoisse sattunud ning juhtud mõnele suuremale ristmikule, siis võid imestusest vaatama jäädagi kuidas rollerid sujuvalt üksteisest, autodest, inimestest, bussidest, loomadest ja objektidest mööduvad. Vaatamata sellele ei näinud ma isiklikult ühtegi õnnetust ei pealt ega ka juhtunud olevana, kuigi neid ikka pidi seal juhtuma küll.

“Meeldiv” pärastlõunane liiklus Hanois.

Enamjaolt jalutasin ma ringi Tây Hồ linnaosas, mis otsetõlkes tähendab Lääne järve linnaosa. Nagu nimest võib aru saada, on linnaosas üks järv nimega Hồ Tây, ehk siis Lääne järv, mille kaldajoone pikkus on umbes 17km. Tây Hồ linnaosa on kesklinnale lähedal ning asub sellest loode suunal. Tegemist on keskmisest kõrgema klassi elupiirkonnaga, kus elab enamus Hanois elavaid ekspatriaate. Tegemist ei ole siiski ainult turistide linnaosaga ja kes tahab kohalikku linnaelu näha sellel on seal ka vaadata palju.

Olles eelpool maininud sõbranna kutset minna püstijalakomöödiat vaatama, siis seda sai Hanois olemise ajal mõned korrad tehtud ka. Nimelt on Hanois väga mõnus komöödia skene ning ka sõbranna ise on mõnel neist üritustest üles astunud. Kui satud Hanoisse, siis soovitan kindlasti kohalikku komöödiat vaatama minna.

Naiste komöödiaõhtu “Get Outta the Kitchen”. Seda üritust sai ka külastatud, aga kel huvi selle klubi vastu, siis see pandi koroona tõttu kahjuks kinni.

Kui rääkida mõnusatest ajaveetmise kohtadest, siis Hanois on üks ägedamaid baare mida ma elus näinud olen. See on salajane baar nimega B4, tuntud ka kui külmkapi baar (The Fridge bar) ning selleks, et sinna baari minna, tuleb minna kiirtoidukohta Hey Pelo, avada selle seinas asuv suur külmkapi uks ja siis sealt läbi astuda (Ma ei tee nalja). Külmkapi uksest läbi astudes avaneb sulle kolmekorruseline mõnusa sisehooviga baar kus saad sõpradega mõnusalt aega veeta. Tulles aga tagasi selle külmkapi ukse juurde, siis tegelikult ei pea sellest sugugi kohe läbi astuma – Hey Pelo on ise ka väga mõnus koht kus müüakse prantsusepäraseid takosid, mis kujutavad endast põhimõtteliselt erineva täidisega wrappe. Haarad wrapi kaasa ja siis astud baari sisse – nii on täiesti lubatud ja isegi soovituslik sest baar ise süüa ei tee ja ei müü.

Selle ukse taga asub baar, läbi kolme korruse ja suure väliterrassiga. Pilt on võetud siit.

Mõnusatest kohtadest võib veel üles loetleda The Venue, kus toimuvad muusikalised üritused või siis ka komöödiaüritused (ka vabalavaga) ja ClickSpace (aga nemad on kahjuks nüüdseks oma uksed sulgenud), kus toimus ka lahedaid kontserte ja komöödiaüritusi.

Hästi huvitav koht, mida külastada, on kindlasti öine lilleturg. Päevasel ajal ei toimu seal mitte midagi, rahvast ei liigu ning letid on tühjad, aga kui sinna õhtul või öösel minna, siis käib seal metsik melu. Letid on paksult lilli täis, lillekaupmehed kauplevad seal omavahel ning ostjad ei käi mitte korvi või kotiga vaid käivad kärudega ostmas. Kui nüüd küsida, et miks peaks keegi niisama öösel lilleturule minema, siis vastuseks on, et seal saab süüa ka – päris ehtsat ja mõnusat tänavatoitu, millest maitsvamat otsi tikutulega taga.

Vietnam – mida seal veel teha?

Ma ei olnud omale reisi jaoks mitte mingit kava koostanud, aga ma ei tahtnud kogu reisi aega ka Hanois kulutada. Kuna sõbrannal oli võimalik paar päeva puhkust võtta, siis tegime väikese siselennu ja lendasime Phu Quoc’i saarele (edasi tagasi Hanoist ~100€).

Rannake Phu Quoc’i saarel.

Phu Quoc

Phu Quoc (Phú Quốc) on „paradiisisaar“ Vietnami lõunaosas, Tai lahes, Kambodža piiri ääres. „Paradiisisaar“ selle pärast, et seal on troopiline kliima, kaunid mererannad (mis 2008 aastal ka maailma kauneimateks valiti, kuid mis praeguseks vaevlevad prügiprobleemi käes) ja maailma parimad mereanniroad (liialdamata).

Et Phu Quoc’i saarel ringi liikuda rentisime rolleri – see on kõige lihtsam meetod millega seal liigelda. Teised variandid on jala (kui oled mõnes kuurordis) või taksoga, sest Grab äpp töötab seal ka täitsa okeilt. Meie otsustasime rolleri kasuks sest tahtsime vabadust liikuda nii nagu süda lustib. Mõte kahekesi ühe rolleriga ringi liikuda oli algul veidi kõhe, aga samas nad ju liiguvad seal kõik mitmekesi ühe rolleri peal ringi, niisiis ei näinud ka meie mõtet kahte võtta. Phu Quoc on ideaalne paik ka selleks, et võhikuna rollerisõitu harjutada!

Mida teha Phu Quoc’il?

Rolleriga ringi sõita ja lihtsalt nautida! Ilmad on nii palavad, et rannas ikka ei taha peesitada. Aga kui tahad, siis Starfish Beach on selline mõnus rand mida võiks kindlasti näha sest seal on soodne paik meritähtedele elamiseks, puhas rand ja selge vesi ning võimalus palju palju palju meritähti näha. Ole aga ise ka viisakas ja hea turist ning jäta rand samasuguseks nagu sa selle eest leidsid (või veel paremaks ja korja natuke prügi kaasa ka).

Meritähed Starfish Beach’il.

Külasta piprafarmi! Phu Quoc’i saarel on mitu piprafarmi ning seal toodetakse erinevaid pipraid – põhiliselt terapipart, aga ka erinevaid tšillisid. Meie külastasime farmi, mille nimi ongi Phu Quoc Pepper Farm. Kuna sõbranna oli seal juba käinud, siis läksin ise ja läbisin nende ekskursiooni, mille käigus õppisin tundma piprakasvatuse erinevaid faase, erinevaid troopilisi viljapuid ja taimi ning nende võimalikke kasutamisviise ja otstarvet. Kaasa ostsin purgikese piprateed, tšilli-küüslaugu soola ja muidugi musta terapipart (millal sina viimati selle peale mõtlesid, kust sinu pipar pärit on?).

Niimoodi kasvavad piprad piprafarmis – Nii roheline, roosa, valge kui ka must pipar samalt taimelt.

Üks ääretult armas ja mõnus koht, mida Phu Quoc’il veel külastada, on kohalik mesilasefarm. Nende hoolikalt planeeritud hoov ja aed on mõnus pelgupaik linnakära ja rahva eest. Mesitarud on erisugused ja värvilised ja paiknevad jalutusradade ääres, nende taga aga kasvavad taimed ja puud millelt mesilinnud oma nektarit ja õietolmu korjavad. Mesilasfarmis on ka kohalik kohvik, kus saad maitsta erinevaid mesi, mis on kas naturaalsed või segatud erinevate maitset andvate komponentidega. Lisaks saab seal ka erinevaid õieteesid ja muid snäkke ja maiustusi mida kohvikus istudes ja ennast ümbritsevat nautides tarbida saab. Kui läheb hästi, siis võid näha ka seda kuidas vabalt ringi jalutavad kanad mesitarudest mesilasi varastavad ja söövad – see on kift vaatepilt ja juba omaette väärt mesilasfarmi külastamist.

Mesilinnud töötavad – palun mitte segada.

Külasta mereannirestorane ja kohalikku ööturgu. Mereannirestoranid on suured saalid kus on palju laudu ja akvaariumid elusate mereandidega. Menüüd on pikad ja rikkalikud ning valikus on ainult parimad mereannid ja kohalikud road – juba silmadega võid ennast hulluks süüa. Ööturul on samuti pikad read mereannimüüjaid kelle käest nii värskeid kui ka varda otsa lükitud ja grillitud mereande osta. Lisaks saab osta kohalikke käsitöötooteid, turistinänni ning tavalist turukaupa (matkitud bränditooted, tehnika jpm).

Silmadega sööks või kogu laua tühjaks – Kohalik mereannirestoran Phu Quoc’i saarel.

Erinevaid ööbimisvariante leiab saarel palju – kes soovib, võib kuurorthotellis ööbida, kes soovib, AirBnB’s, kes soovib, siis sisemaal mõnes väiksemas hotellis või külalistemajas. Kindlasti tasub ka õhtusel ajal väljaspool linnatsentrumit ringi jalutada sest nii võib sattuda mõnusasse olukorda, kus istud kohalike vanameestega piimakastide peale maha ja mängid kohalikku kaardimängu ning jood õlut (võimalik siis, kuid mitte ainult, kui sõbranna või keegi seltskonnast mõikab veidikene Vietnami keelt) – Milline seiklus!

Kuhu veel minna?

Kui olime Phu Quoc’ilt tagasi Hanoisse jõudnud, siis mõtlesin, et võiks kuhugi veel minna. Sõbranna pidi jälle tööle tagasi minema ja see oli iseenesest ka hea sest ega ma tahtnud kogu aeg tema aega kulutada. Broneerisin omale rongipiletid sellisesse mõnusasse kohta nagu Ninh Bình.

Kuna tegemist oli Novembrikuuga, siis oli suurem hooaeg möödas ning rahvast liikus vähem. Rentisin omale rolleri, et sellega piirkonnas ringi sõita ning see oli ainuõige otsus. Esimesel päeval külastasin sellist kohta nagu Tam Cốc-Bích Động, mis on maaliline maastik karstimägede ja koobastega karstisüsteemiga mis kuulub Trang An-Tam Coc-Bich Dong kaitsealana UNESCO maailmapärandi nimistusse. Külastasin vaatamisväärsust nimega Hang Múa, kus on mitu erinevat templit ja viimane neist asub ühe mäe tipus, kuhu pääseb ainult mööda kivisse raiutud pikka ja järsku treppi ronides. Mäel on mitmel tasandil erinevaid templeid ja tseremooniapaiku, kus võib palvetada ja mälestada ennevanasti elanud Vietnamlasi. Üleval mäetipu sees asub ka tempel ning täitsa mäe tipust avaneb vaade riisiväljadele, mis olid Novembrikuus kenasti kuldsed;

Paadisõit läbi karstikoopa. Tähelepanelik vaataja võib märgata, et vastutulevate paatide juhid aerutavad jalgadega.

Kolmandal päeval vedelesin lihtsalt voodis ja puhkasin end välja kogu ronimisest ja ringisõitmisest. Päeva teises pooles läks ka rong jälle Hanoisse kus oli veel paar päeva jäänud veeta ning siis juba tuligi lennukiga jälle koju lennata.

Mis ma siis veel soovitaksin Vietnamis teha?

Alustuseks ütleks võib-olla seda, et Vietnam on riik, kus võid julgelt ringi reisida ja pea väga kartma seda, et keegi sind tüssata või paljaks varastada tahaks. Referentsiks võib lugeda minu Pekingi reisikirja, milles kirjeldatud pettus oli nii peen ja filigraanne, et selle võib omale rahumeeli koolituskuludesse kanda ja seda kui elamust omaette õndsal meelel meenutada.

  • Esiteks – varu palju rohkem aega kui kolm nädalat. See riik on nii ilus, nii mitmekesine ja nii mõnus, et lihtsalt ei jõua nii palju nautida ja näha ja teha, kui tahaks.
  • Teiseks – proovi kõiki toite! Minu kõige huvitavam asi mis ma proovisin, oli vinnutatud hirveliha jahvatatud sipelgatega (väga huvitav ja hapukas). Ja kui päris täpselt ei tea, mida tahta proovida, siis võib alati ka “näpulotot” mängida ja vaadata mis toit menüüs näpu alla jääb.
  • Kolmandaks – Sõida kindlasti rolleriga! Isegi, kui ei julge, siis alusta kuskil väiksemas kohas ja proovi järele. Rolleri rent ei maksa palju, sõltuvalt asukohast 100-200k dongi päevas, aga see on kõike seda väärt.

Kui menüüs lihtsalt suvalisele roale näpuga viibata, võid ka huvitava elamuse otsa sattuda.

Praeguseks aga kõik ja loodame, et reisikirg teis ei hääbu ning reisimisvõimalused avanevad peagi taas! Me kõik sõltume sellest – nii piirkonnad kui ka turistid ise

Kairit Peedimaa