Traveler's Friend Hunger waiting to happen

Pekingi päevamatk – seiklus kahe lennu vahel.

Peking on Hiina Rahvavabariigi pealinn, rahvaarvu poolest maailma kolmas linn ja kõige rahvarohkem pealinn. Ilm oli külastamise hetkel mõnusalt sügisene (07.11.2018) – umbes 13 kraadi sooja ja päikeseline.

Ma sattusin Pekingisse juhuslikult – ma lendasin tegelikultAustraaliasse, aga seda läbi Pekingi lennujaama ning juhtus nii, et kahe lennu vaheline aeg oli 14 tundi. Teie, kes te vähegi lennanud olete, teate kindlasti, et 14 tundi
 lihtsalt lennujaamas passida on tüütu.


Kuna tegemist on Hiinaga, siis on seal internet tsenseeritud. Ei tööta Google (ega Google maps), Facebook, Messenger, Instagram ega ka Netflix.

Nutiseadmete ajastul võib pikk kahe lennu vaheline aeg iseenesest hea olla. Sel ajal on võimalik ära teha mingi tööjupike või vaadata Netflixist oma parajasti pooleli oleva seriaali terve hooaeg ära (jutti). Ja ma ei oleks sellele kõigele ei öelnud, sest ruumi seal oli, oleks saanud pikutada kuskil stepsli ääres ja vaikselt omaette olla, puhata. Aga… kuna tegemist on Hiinaga, siis on seal internet tsenseeritud. Ei tööta Google (ega Google maps), Facebook,  Messenger, Instagram ega ka Netflix. Ka ei õnnestunud mul ühenduda oma meilboksiga.

Mida siis teha..? Ma proovisin veebilehitseja aadressireal läbi kõik otsiportaalid, mida ma teadsin, ning tuvastasin, et vana hea neti.ee töötab. Sealt otsisin, et millist otsimootorit Hiinas kasutatakse ning sain teada, et näiteks baidu.com peaks töötama küll. Töötaski.

Baidu’st otsisin juba edasi, et mida teha Pekingis, kui aega on terve päev (inglise keeles otsisin)? Selgus, et pakutakse päris palju erinevaid päevakruiise lennujaamast kas Hiina müürile või Keelatud linna ning tagasi. Müüri äärde oleks tahtnud minna küll, aga kuna need kruiisid olid üksinda võtmiseks liiga kallid ja ma ei olnud ette planeerinud ega teatanud soovist mõne grupiga liituda, siis uurisin hoopis, et kuidas ise kuhugi kohale jõuda.

Lennujaama metroo on eraldi liin, millel on Pekingi metroosüsteemist erinev pilet.

Pekingi lennujaamast läheb väga mugavalt metroo otse Pekingi kesklinna. Linnametroo on fantastiliselt hästi üles ehitatud ning metrooliinide kaart igalt poolt leitav. Kartma ei pea ka seda, et sa ära eksid, sest metroopeatuse leiab linnast kergesti ning metrooviidad ja nimetused on ka inglise keeles. Ka metroorongis on selgelt kuvatud konkreetse metrooliini kaart ning sa näed täpselt ära kus sa parajasti oled. Metroo on hea ja kiire ning sõidab väga tihti.

Pekingi metrooliinide kaart.

Hüppasin metroo peale ja sõitsin kesklinna, Dongzhimen’i peatusesse. Kuna mul oli kõht väga tühi, siis otsustasin kõigepealt kuhugi sööma minna. Ma astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse kaubanduskeskusesse (otse metroopeatuse kõrval) ning leidsin sealt toidupargi (food court). See oli fantastiline koht, kus käis vilgas melu – Inimesi oli palju, nad kõik suhtlesid omavahel, erinevatel lettidel müüdi fantastiliselt hästi lõhnavaid ja ülimalt  isuäratavaid roogasid. Inimesed ostsid erinevatelt lettidelt süüa ning istusid siis saali keskele laudade taha ja sõid. Mina võtsin ühest kaugemas nurgas asuvast toidukohast omale nuudlisupi seajalgadega ning lahja õlle ja uskuge mind – mõlemad maitsesid fantastiliselt. Koju jõudes teengi kohe ühe korraliku puljongi, et oleks alati nuudlisupi jaoks “varnast” võtta.

 Nuudlisupp seajalgadega – fantastiline maitseelamus!

Olles kõhu täis söönud, sõitsin sealt samast metroopeatusest kõigepealt ühe ja siis teise metroorongiga Keelatud linna. Kui ma metroost välja astusin, siis tutvusin kohe kahe naisterahvaga, kes olid sama vanad kui mina. Nad olid sõbrannad kellest üks oli teisele külla tulnud ja nad läksid ka Keelatud linna vaatama. Nad uurisid, et kas ma olen äkki venelane ja märkisid, et ma olen väga pikk (179cm). No ma tõesti tundusin pikk seal.. pikem kui paljud mehedki. Aga mis teha, ma ütlesin, et ma olen pimedalt põhjamaalt pärit ja seal on nii vähe valgust, et inimesed lihtsalt kasvavad pikemaks, et päikesele lähemal olla (mitte, et Pekingis selle päikesega rohkem hiilata oleks..). Selle peale hakkasid nad naerma ning tegid ettepaneku, et me võiksime koos Keelatud linna jalutada. Mina mõtlesin, et miks ka mitte.

Me jalutasime, rääkisime juttu, vaatasime ringi ning lõpuks läksime kohvikusse teed jooma. Jõime teed, näksisime natuke krõpse ja otsustasime ka pudeli veini võtta ilusa päeva ja uue tutvuse terviseks. See pudel veini oli muidugi sama uskumatu kui minu hiljem pangakontolt avastatud üllatus. Nimelt oli pudeli sildi peal kirjas, et tegemist on 1982. aasta Chateau Lafite Rothschild Pauillac veiniga, mille hind veebiavaruste järgi on alates 950€ pudel.

Natuke krõpsu, teed, limonaadi ja veini väikses kohvikus Keelatud linna lähedal.
Ilmselgelt võlts 1982 aasta Chateau Lafite Rothschild Pauillac.


Ma alguses ei märganud midagi, aga hiljem pangakonto väljavõttelt selgus, et minu pangakaardilt oli 255€ broneeritud. 

Kui oli aeg edasi liikuda, siis maksime arve kahes osas, mina oma osa, sõbrannad oma osa, kaardiga. Arve kokku oli RMB 1384, ehk ~180€. Olgu, Peking ei ole tegelikult kõige odavam koht ning mul ei olnud kuidagi võimalik vaidlustada selle veinipudeli hinda, las ta siis olla. Maksin oma osa ära ning nemad maksid ka oma osa ära, mõlemad kaardiga. Alguses ma ei märganudki midagi, aga pärast lennujaamas pangakontot kontrollides  selgus, et minu pangakaardilt oli 255€ broneeritud ning see võeti paar päeva hiljem ka pangakaardilt maha.

Tagantjärele mõeldes meenus, et tütarlaps pangaterminaliga ütles, et vaadaku ma numbreid pinkoodi sisestamise puuteekraanil, et need on vales järjekorras. Ja need olidki vales järjekorras.. mu tähelepanu läks kõik numbrite vaatamisele ja mulle ei meenu, et oleksin üldse näinud, mis summa seal summa ekraanil  kirjas oli. Pärast lennujaamas olles ning pettuse üle mõtiskledes arutlesin omaette veel, et ei tea kas need naisterahvad äkki juhatasid mind meelega sinna kohvikusse ja lasid mind tüssata? Tundub natuke kahtlane, sest me läksime sealt veel koos edasi, aga nagu ma aru saan, siis Hiina puhul ei ole midagi võimatut.

Üks paljudest sissepääsudest Keelatud Linna.

Igal juhul, me läksime koos edasi Keelatud linna avastama. Keelatud linn on 15. sajandil ehitatud võimas hoonete kompleks, kus oli kunagi Hiina keisririigi keskus. Kokku on seal 980 hoonet ning need võtavad enda alla 72 hektarit maad. Varemalt elasid nendes hoonetes keisrid ja nende õukond, praegu on neis aga paleemuuseum. Tegemist on väga ilusate hoonetega, mis peegeldava dtraditsioonilist Hiina arhitektuuri, hoonete vahel aga pesitsevad ilusad hästihoitud aiad ja kanalid.

Kena ja hooldatud aed Pekingi Keelatud Linnas.
Rõõmus reisisell, veel teadmatuses oma pangakonto värskest balansist.

Keelatud linnast jalutasime edasi Taevase Rahu Väljakule, mis on oma nimetuse saanud Keelatud Linna väljakupoolse „Taevase Rahu“ värava järgi. Väljaku ääres asetsevad veel Hiina Rahvusmuuseum, Mao Zedong’i mausoleum, Rahva Kangelaste monument ja Suur Rahvahoone.

Tianmen’i väljak
Suur Rahvahoone

Väljakul toimus tol hetkel midagi vastuvõtu laadset ja paraku sinna jalutama ei lastud, seega jalutasime edasi vanalinna poole. Pekingi vanalinn on väga ilus, aga väga turistirohke. Hoonete alumised korrused on kõik kauplused, kus müüakse suveniire, maitseaineid või siidi.

Vanalinnas jalutades hakkas juba pimedaks minema ning naisterahvastel olid õhtuks teatripiletid akrobaatikashow vaatamiseks ostetud. Nad kutsusid mind ka vaatama ning ma läksin. Show toimus Beijing WorkersClub’is ning kandis nime „Wonderful Han“. Show oli korralik – akrobaadid väänasid konte, trikimehed tegid hulljulgeid trikke (näiteks sõitsid seitsmekesi mootorratastega suure raudvõrest kera sees) ning kogu kava oli mitmekesine ja paraja pikkusega (umbes tund).

Kaks trikimeest keerlevates ratastes, Beijing Worker’s Club’i etendus “Wonderful Han”.

Teatrikülastus iseenesest oli aga väga huvitav kogemus sest see erines kõvasti minu senistest teatrikülastustest. Saal oli suur ning istumiskohad olid nii parteris kui rõdul – pealtvaatajaid mahtus saali palju. Kahjuks oli  saal aga rõske ja kõle ning inimesed istusid jopedes, samuti vajanuks saal veidi remonti.

Beijing Worker’s Club, mille külastajad on jopedes (ja mitte asjata).

Kui show algas, siis käis ikka veel mingi sagimine: kes kuhu istub, kellel oli vaja tualetti veel minna, kes näpib nutitelefoni ning kes lobiseb valjusti. Palju oli gruppides teatrikülastajaid, kes olid tulnud bussiga. Üks suurem grupp oli vist kella peale ekskursioonil, sest nad tõusid ühel hetkel järsku kõik korraga püsti ja väljusid saalist siis, kui alles umbes kaks kolmandikku show’st oli läbi.


Mulle tundus selline olukord lugupidamatu, aga äkki nende kultuuriruumis on see aktsepteeritav käitumine.

Paljud inimesed publikust filmisid show’d oma nutitelefonidega, minu selja taga jutustasid inimesed kogu aeg ning üleüldiselt oli kogu show ajal väga palju sahmerdamist. Mulle tundus selline olukord lugupidamatu, aga äkki nende kultuuriruumis on see aktsepteeritav käitumine. Ja olgugi, et ma ise ka filmisin ja pildistasin, siis ma proovisin seda tõesti teha nii, et ma kedagi ei häiriks (õnneks istusin kõige äärmises toolis ning rivi kahanes saali seinte äärest kolmnurkselt ülespoole, seega ei häirinud ma otseselt kedagi enda taga).

Filmiv teatrikülastaja.

Kui show oli läbi, siis läksime naisterahvastega eri teed. Algul oli mõte, et läheks õhtust sööma aga ma olin juba võrdlemisi väsinud ning meiega oleks õhtusöögile ühinenud veel nende sõbranna – ma ei tahtnud teiste õhtut segada. Ma jalutasin veel veidi õhtuses Pekingis ringi ning sõitsin siis metroorongiga tagasi lennujaama.

Selleks, et kasvõi natukenegi internetti pääseda (loe:Facebooki, selleks, et kohe kõigile kurta kui tsenseeritud Hiina internet on), hakkasin ma erinevaid VPN’e läbi katsetama. Mitte ükski ei ühendanud oma sihtpunkti ära. Sedasi katsetades avastasin ma ka kurva tõsiasja, et mind on tüssatud, sest ma tahtsin proovida kas pangaäpp ühendab ära.. ühendas küll. Lõpuks sain ma siiski interneti tööle, umbes kümnenda VPN’iga, mis ühendas mind Austraaliasse. Ja ma siis ma sain kurta, et Hiina internet ei tööta ning et mind on haledalt tüssatud.


Hiinas on kõik võlts, välja arvata petmine, see on tõeline.

Mis ma siis ütleksin oma päeva kohta Pekingis –lõppkokkuvõttes oli tore päev. Palju kilomeetreid sai maha vantsitud, ilusaidkohti nähtud ja naisterahvad olid ka väga toredad. Ma loodan, et nad ei olnudseotud sellega, et mind tüssati, aga kui siiski olid, siis mis seal ikka, siisoli see tasu privaatekskursiooni eest. Nagu mu hea sõbranna mu Pekingis petta saamise teemalise Facebookipostituse all kirjutas, et talle ütles keegi Singapuris nii, et Hiinas on kõik võlts, välja arvata petmine, see on tõeline. 

Kairit Peedimaa