Traveler's Friend Hunger waiting to happen

Moldova – Veini ja võimaluste maa

Me käisime 2018. aasta oktoobri alguses Moldovas. Me lendasime Tallinnast läbi Frankfurti Chișinău’sse ning esimese asjana viisime oma kohvrid hotelli „Jumbo“  ja puhkasime veidi (loe: tegime lõunauinaku). Mis seal salata – reisihing on keres suur, aga kui ma pean öösel kell üks hakkama Räpinast sõitma selleks, et kell 06 hommikul lennuki peale jõuda, lisaks vahemaandumisel veidi aega lennujaamas veetma, siis olen ma sihtpunkti jõudes üpris väsinud (ja väsinud Kairit ei ole kahjuks väga meeldiv inimene). Bussis ja lennukis magamine muutub iga aastaga aina raskemaks ning seetõttu arvestan juba targu paar puhkepäeva oma reisidesse sisse, et olla värske ja virge ja tore.

Esimene päev. Peale lõunaund läksime Chișinău kesklinna jalutama. Meid oli suurem seltskond ja meil oli Eestist kaasa võetud giid, Victor Guzun. Victor on ise Moldovast pärit. Ametilt on ta poliitik ja diplomaat ning aastatel 2010-2015 oli ta Moldova suursaadik Eestis. Tänu oma päritolule ja teadmistele Moldovast, viis ta meid kohtadesse ning tutvuma inimestega, kellega me muidu ei kohtuks võib-olla kunagi.  Ta tutvustas meile ka kohalikke vaatamisväärsusi, oli kogu reisi kestel suureks toeks ja tänu oma heale huumorisoonele ka lihtsalt väga hea reisikaaslane. Kui mul on võimalik teile kedagi kunagi giidiks soovitada, siis Victorit ma soovitan, tuhat korda.

Esimese päeva õhtul sõime me õhtust restoranis „La Plăcinte“, mis muude toitude hulgas serveerib ka traditsioonilisi Moldova sööke. Meie õhtusöök koosneski traditsioonilistest roogadest ning see maitses väga hästi. Laual olid alustuseks kohe kannud valge ja punase veiniga, taldrikud soolapeki, vorstide, juustu, tomatite, kurkide, sibulate, marineeritud tšillide ja muude heade kohalike suupistetega. Kohe toodi lauale ka pirukalaadsed tooted nimetusega plăcintă. Puidust vaagnal oli kolm erinevat „plăcintă’t“ üksteise peal – esimese vahel oli kartul, teises kapsas ja kolmandas juust.

Peale eelroogade maitsmist toodi kõigile pearoad, mille nautimisega oli juba tegemist, sest kõht oli selleks hetkeks juba päris täis. Pearoog koosnes rasvas praetud sibulast ja lihatükkidest, traditsioonilisest maisipudrust mille nimi on mămăligă, maitserohelisega õlikaste ja hapukoor. Magustoiduks oli marjatäidisega „plăcintă“, mis oli tuhksuhkruga üle puistatud ning pakuti ka kohvi ja teed. Kohvi ja tee kohta veel nii palju, et mulle jäi tunne, et seal juuakse kohvi peamiselt mustalt, sest isegi ei küsitud, kas tahad piima kõrvale, vaid toodigi lihtsalt must kohv kõigile. Kes siis küsis, sai muidugi oma piima ka.

Peale maitsvat õhtusööki otsustasime väiksema seltskonnaga, et anname jalgadele veidi tööd ja jalutame tagasi hotelli. Väidetavalt pidi see meeldiv 10 minutine jalutuskäik tulema, aga võta näpust – täiesti õiget teed pidi tagasi jalutades tuli distantsiks ligemale kuus kilomeetrit. Poolel teel puhkasime veidi jalga ja külastasime tänava all olevas tunnelis ühte kohviku laadset kohta, tegime väiksed unemütsid ja siis läksime edasi. Mõnus. Eks peale liigsöömist oligi tarvis veidi energiat kulutada ja seedimisele kaasa aidata.

Teine päev. Järgmisel päeval sõitsime hommikul kohe sellisesse külasse nagu Budești. Tegemist on viie tuhande elanikuga külaga, mis asub umbes 15 kilomeetri kaugusel Chișinău’st. Me kohtusime seal Pr Nina Costiuc’iga, kes on Budești linnapea, külastasime kohalikku ratsakeskust „Sparta“, tervisekeskust, lasteaeda, külakeskust „Udo Jurgens“, koolimaja ning kohaliku õlletehast „Kellers“. Õlletehase omapära oli see, et tehti päris häid õllesid, aga pudeldati plastikpudelitesse.

Budești linnal on head sidemed Euroopaga - neil on sõpruslinnad Itaalias, Rootsis, Rumeenias ja Saksamaal. Budești on suutnud väga hästi toime tulla ja oma küla renoveerida just tänu Euroopa sõpruslinnade toele. Kõik kohad, mida me külastasime, olid kenad ja puhtad, remonditud või hästi hoitud. Mõningad asjad, mis aga silma paistsid, mis võib-olla olid ka samad meil 1990’date alguses – muru vist väga ei niideta ja laste mänguväljakud nii linnas kui lasteaias olid heina kasvanud, aga ma ei usu, et see laste mängu segab.

Edasi sõitsime Orheiul Vechi’sse, mis asub Chișinău’st umbes 60 kilomeetri kaugusel. Seal me sõime lõunat kohalikus restoranis „Eco Resort Butuceni“. See koht oli fantastiline, väga autentne. Kohalikud memmekesed tegid väliköögis hoidiseid sisse, mis siis viidi alla keldrisse (kus oli meeletult palju hoidiseid). Meie söögisaali põrandat katsid heinad, seinu käsitöövaibad ning ruumis olid ka kangasteljed näidisvaibaga.

Alustuseks olid laual muidugi jälle kannud valge ja punase veiniga. Esimese roana toodi meile supp, lisanditeks supile ka hapukoort, marineeritud tšillisid, keedetud supikana, brinza juust, sai ja  „plăcintă’d“ kartuli ja kapsaga (seekord veidi teistsuguse kujuga, mitte lapikud). Pearoaks oli väga sarnane roog eelmise õhtu pearoale – hautatud liha ja „mămăligă“, lisanditeks pearoale olid hautatud kapsarullikesed (pisikesed) ja täidetud paprikad. Pärast kohv ja tee – ilma piimata muidugi.

Peale lõunasööki jalutasime Orheiul Vechis ringi, külastasime ühte majamuuseumi, kus näidati, kuidas inimesed vanasti elasid. Lisaks külastasime ühte kaljusse raiutud mungakloostri kirikut, millel ainult kellatorn ja sissepääs on maa peal ning kus siiani veel paar munka elavad ja seda üleval peavad. Sisenemine kirikusse on maa pealt, trepp viib läbi kalju maa alusesse kirikusse, kust avaneb uks kaljuõnarusse kus saab ümbritsevat loodust vaadata. Kuulu järgi pidada olema nii, et kui jätad mündi kalju seina sees olevasse pilusse, siis satud sinna kunagi kindlasti tagasi. Ma jätsin oma 2 Lei’d sinna pilusse ja loodan, et satun sinna kunagi tagasi, sest mulle seal meeldis. Vaade mungakloostri juurest kaljuservalt oli maaliline – kaare kujuliselt kulgev jõgi, orus külad, majakesed nagu tikutopsid, selja taga suur kaarjas siledaks ja ümaraks kulunud kaljusein. Nagu oleks keegi rajanud selle kalju sinna.

Peale Orheiul Vechi külastamist sõitsime bussiga veel Curchi kloostrisse, mis oli vapustavalt heas korras, sest see oli suhteliselt värskelt renoveeritud. Osa kloostrikompleksist oli veel renoveerimisjärgus. Kirik oli aga valmis ning see säras kullast nii, et kata või silmad kinni. Tõeline kunstiteos - seinamaalingud, ikoonid, laemaalingud. Pildistada seal ei tohtinud, aga ma salaja ikka klõpsasin 1-2 pilti - antagu mulle andeks.

Peale kloostri külastamist sõitsime tagasi Chișinău’sse. Osa seltskonnast käis turul, osa puhkas. Meie otsisime võimalust järgmiseks õhtuks seltskonnale saun broneerida. Google ütles, et 600 meetrit hotelli tagant mööda tänavaid minnes peaks üks saun olema. Me jalutasime sinna kohale, aga esialgu ei leidnud sauna üles, sest mitte ühtegi silti kuskil väljas ei olnud. Lõpuks kolistasime ühe ukse taga, kus me arvasime, et võiks saun olla ning meile avati. Selgus, et seal ongi saun, aga kahjuks täiesti hõivatud kõikidel päevadel, sest see olevat väga populaarne saun ja üleüldse linna kõige parem (müügijutt oli neil hea!). Selgus ka, et meie soovitud pesijaid neil ei ole. Me lootsime, et saame midagi hammam’i laadset, kus tulevad pesijad sind karedate nuustikutega puhtaks nühkima – kahjuks mitte.

Sauna otsimise järgselt jalutasime hotelli ees laiutavas „Valea Trandafirilor“ (rooside org) pargis, võtsime ühe külma ja karastava õlle kolmanda järve äärses kohvikus ning läksime tagasi hotelli. Hotelli restoranis kohtusime juba uuesti oma seltskonnaga, kellega otsustasime, et vaatame Foursquare’ist järele kuhu sööma minna. Leidnud sobiva koha hüppasime kõik taksode peale ja sõitsime sellisesse kohta nagu „Beraria Chișinău“. Toidud olid seal väga maitsvad ja atmosfäär meeldiv. Vahelduseks tellisime kõike muud kui meile juba tuttavaks saanud maisiputru, sest sellest me tegelikult kahjuks väga ei hoolinud. Veini asemel proovisime ka hoopis kohalikke õllesid. Õhtu oli mõnus, seltskond tore ja "Beraria Chișinău'sse" läheks veelgi.

Osa „Beraria Chișinău’sse“ läinud seltskonnast irdus (mina ka) ja läks hotelli magama. Õigemini üritas minna, sest mõte oli, et viipame endale tee äärest ühe takso, aga ei – nii lihtsaks see kahjuks ei osutunud. Mulle on jäänud mulje, et igal pool maailmas toimib selline  süsteem, et kui näed põleva plafooniga taksot, tõstad käe üles ja lehvitad natuke, et siis takso on peatub, korjab su peale ning kustutab plafoonis tule, andmaks märku sellest, et ta on hõivatud. Seal see süsteem ei toiminud. Taksod sõitsid meist põlevate plafoonidega mööda ja olid rahvast täis.

Taxify peale me kahjuks ei mõelnud, sest Eesti 4G maksab Moldovas liiga kallist raha ja ei tea, kas Taxify'd seal üldse kasutataksegi. Ka kohaliku taksofirma numbrile helistamise mõte ei tahtnud algul hästi meeldida, sest minutihind oli samuti võrdlemisi krõbe. Lõpuks juhtus nii, et me kaaperdasime ära ühe teise kliendi poolt tellitud takso. Istusime lihtsalt sisse ja ütlesime kuhu vaja. Taksojuht helistas kliendile ja küsis kaua sellel läheb. Saanud vastuseks, et kliendil läheb umbes 20 minutit veel, ütles taksojuht, et viskab teised inimesed „Jumbo“sse ära ja tuleb siis tagasi. Nii saimegi hotelli juurde. Seal otsustasime veel, et võtame ühe unemütsi üle tee asuvas „Taxi Blues Cafe’s“ ning peale seda juba läksimegi magama.

Vahelduseks sellest, mida bussiaknast näha oli. Moldova üleüldine maastikupilt tundus kahjuks veidi trööstitu. Sügisene kuiv ja kollane hein andis trööstitusele ilmselt oma osa juurde, aga silma jäi palju harimata ja hooletusse jäetud maad. Minul hakkas muidugi fantaasia kohe lendama, et kuidas ma seal elaks ja millise nõlva peal ma viinamarju ning millise peal oliive kasvataksin. Mingi jutu järgi oli Stalin ühel hetkel käskinud Moldovas viinapuud maha raiuda, sest neil olla liiga palju veini – kas see ka tõsi on, ei tea. Igal juhul, potentsiaali on ning ma usun, et ühel ilusal päeval on ka Moldovas kõik maad haritud ja rikkus õuel.

Chișinău tänavatel oli pilt samuti veidi trööstitu. Peaaegu, et miljon inimest elab linnas, aga kõnniteed on metsa kasvanud, autoteed kitsamatel tänavatel auklikud ja hooldamata. Ka maha jäetud ja hoolitsemata hooneid oli palju. Nagu mu kallis abikaasa ütles, siis ei ole midagi imeks panna, sest kui sul on vaesed naabrid, ei ole sul ka väga lootust neile midagi kallist maha müüa ja seeläbi ise rikastuda. Aga nagu ma ütlesin – potentsiaali on.

Kolmas päev. Ärkamisega hakkas juba nii saama, et oli täiesti hea kell 08 ennast maast lahti ajada. Sõime hommikusöögi ning kulgesime bussi peale. Sõit viis meid Nisporeni’sse, kus kohtusime noore, aga äärmiselt ambitsioonika ja teotahtelise linnapeaga, hr Grigore Robu’ga. Meile tundus alguses, et meie auks on puhkpilliorkester tänavale välja aetud, aga siis hiljem saime aru, et tegelikult oli kõrvalmajas lihtsalt mingi kultuurikeskus, kus orkester mingil põhjusel trepi peal mängis.

Meile tutvustati Nisporeni linna tegemisi ja plaane, kohalikku ettevõtlusinkubaatorit, kangatoodete valmistamise tehast ja kuivatatud ploomide tootmise tehast. Lõunat sõime Maiac’i järve ääres ühe külalistemaja restoranis (kus väljanägemise järgi korraldatakse palju pulmi). Võite kolm korda pakkuda, mida söögiks anti (suppi, supikana, hautatud liha, maisiputru ja ikka kannuga veini. Lisaks anti kohalikku väga head Nisporeni vahuveini ja väga head viieaastast Călărași divin’it (brändi)).

Nisporeni vahuveiniga seoses - Nisporeni linnal on kehtestatud maks 1% Nisporeni nime kandvatele vahuveinidele. Tundub äärmiselt mõistlik mõte, sest linna nimi on iseenesest ju kaubamärk.

Sõit jätkus Hȃncu kloostrisse, mille kirikut renoveeriti. Peale kloostri külastust sõitsime tagasi hotelli ja kogunesime jälle selleks, et linnas kuhugi sööma minna. Sedapuhku otsustasime mitut taksot mitte kutsuda ja läksime hoopis trolli peale. Trollisõit ükskõik kuhu maksab kaks lei’d. Astud trolli sisse, tuleb piletimüüja sulle ligi, annad talle raha, tema sulle pileti. Pilet kehtib seni, kuni trollist maha astud.

Me tahtsime minna kõige pealt ühte restorani, siis teise, siis kolmandasse, aga kuna oli reede õhtu, siis meie kümnesele seltskonnale kahjuks kuskil laudu ei leidunud. Lõpuks viimase asjana astusime sisse Beer House’i ning seal leidus meile ruumi. Tegemist oli võrdlemisi hubase pruulikoja laadse restoraniga, kus õllemenüüs oli ainult nende enda toodang. Toidumenüü kohta võiks naljatlemisi öelda, et tegemist oli „food court“ laadi menüüga, sest see oli rikkalik ja igaüks leidis oma maitsele vastava roa. Menüüs oli palju erinevaid snäkke, eelroogi, pitsasid, pearoogi ja magusroogi – nii kohalikke kui ka mujalt maailmast.

Pikka pidu me õllerestoranis ei teinud. Et elu endale veidi mugavamaks teha otsustasime minna kodule lähemale, et kellel hakkab uni silma tikkuma, saab rahulikult üle tee hotelli tudule minna. Nii läksimegi taas Taxi Blues kohvikusse, kus tehti kõik võimalik, et meile sobiva suurusega laud leida. Lõpuks jagunes seltskond siiski kaheks ning õhtu jätkus. Mina  pika pidamisega ei olnud ja irdusin seltskonnast võrdlemisi vara, et tuppa magama minna, sest järgmisel päeval ootas ees veinifestival.

Neljas päev. Ärkasime kell kaheksa, sõime hommikusöögi ja jalutasime turule. Turg oli suur ja lai ning seal müüdi väga palju erinevaid asju. Rahvast oli palju ja melu käis. Ostsime kaasa marineeritud tšillisid, maitseaineid ja kreeka pähkleid. Kuna veinifestivalini oli veel aega ja käes oli laupäeva hommik, siis tegime midagi sellist, mida me teeme ainult reisides. Me läksime turukeskuse keldrisse baari ning võtsime ühed külmad õlled, hommikul kell 10.

Mulle meeldib reisimise juures see, kui ma saan käia kohtades, mida külastavad kõige kohalikumad kohalikud – sööklad, keldribaarid ja muud toredad urkad. See turukeskuse alune keldribaar ei olnud küll teab mis urgas, aga seltskond oli seal kift.

Me istusime rahulikult oma lauas ja jõime õlut (Kozel dark, 3,8%, ülimaitsev, valmistatud Moldovas) kui meie kõrvu kostis järsku hästi madal ja kärisev, aga see eest vali mehehääl. Me ei saanud aru kust see hääl tuleb, see kõlas nii ebamaiselt. Vaatasime ringi ja ikka aru ei saanud. Jõime õlut edasi ja jälle – sama hääl ütles midagi, millest me ikka aru ei saanud. Vaatasime ringi ja siis aimasime, et see hääl võib kuuluda trepialuses lauas istuvale vanamehele. Olgu, jõime rahulikult oma õlut edasi ja järsku loivab vanamees meie laua poole. Ta tahtis meiega juttu rääkida, aga kahjuks oli temast peaaegu et võimatu aru saada. Mehed natuke mõistsid ja lõbustasid teda siis oma vestlusega, aga lõpuks tahtis mees lihtsalt raha. Kõrvallauast tõusid selle peale püsti teised mehed ning tassisid vanamehe meie laua juurest ära. Veidi lõi isegi hirmu naha vahele, sest vanamees viibutas kepiga teda ära vedama tulnud meeste suunas. Õnneks kõik laabus ja härra võttis oma trepialuses lauas jälle istet. Kui me astuma sättisime, siis poetasin talle selle euro pihku, mida ta küsis ning ta tänas viisakalt.

Me jalutasime edasi veinifestivali poole, aga kuna meil oli kellaaeg kokku lepitud millal me grupiga esimese veinitelgi (ja degusteerimise) juures kohtume, siis läksime ja võtsime veel ühed lahjad õlled ja ühed dolmad tzatziki’ga Kreeka restoranis „Taverna Kalamaki“. Peale õllede ja dolmade oli lõpuks kätte jõudnud aeg minna veinifestivalile. Samm oli reibas ja ilm ilus. Kohtusime oma seltskonnaga Apriori veinitehase veinitelgi juures, kus oli meile kavandatud väike vahuveini degusteerimine.

Üritusest veidi lähemalt. Tegemist oli Moldova veinifestivaliga, mis toimub igal aastal Oktoobri alguses Chișinău’s ja mis toimus sel aastal 6.-7. oktoobril. 2018. aasta festival oli pühendatud riigi kolmele geograafilise kaitsega veinipiirkonnale „Codru”, „Valul lui Traian” ja „Stefan Voda” ning geograafiliselt kaitstud tootele „Divin“.

Kohal oli 60 veinitootjat, kes kõik olid üles seadnud oma uhked veinitelgid ja kes pakkusid huvilistele võimalust oma tooteid kas tasuta või väikese raha eest degusteerida ning loomulikult ka kaasa osta. Müügil oli ka festivali degusteerimispass, mille ostja sai kaela riputatava veinipokaali ja võimaluse omal valikul 11 tootja veinitelgis tasuta veini degusteerida. Lisaks oli degusteerimispassis ka kaks tasuta trollipiletit ning 20% sooduskupong veinifestivali reklaammaterjalide ostmiseks (klaasid, särgid, nokatsid jne). Veiniala kõrval oli festivalil ka toiduala, kus sai osta nii traditsioonilisi kui ka tänapäevaseid roogasid ja loomulikult head veini, mida toidu kõrvale juua.

Me käisime festivalil ringi, proovisime paljusid erinevaid veine ja ostsime muidugi palju kaasa ka. Lõunaks oli meile korraldatud lõunasöök meile juba tuttavas restoranis „La Plăcinte“. Seekord ei olnudki söögiks maisipuder, oli hoopis grillitud kanarind kartulisektoritega, aga selle eest kannuvein oli omal kohal. Peale lõunasööki seiklesime veel festivalil ringi ning maitsesime ja ostsime veini. Seljakott muutus kogu selle ostmise juures nii raskeks, et vahepeal pidi hotelli minema ja need pudelid ära viima. Mina kasutasin siis võimalust väikese lõunauinaku tegemiseks, sest tegelikult on päris väsitav muudkui veini degusteerida (jah, ma tean küll, et nüüd viibutatakse kohe näppu minu suunal, et degusteeritav vein sülitatakse pärast välja..).

Peale lõunauinakut läksime jälle linna ning enne veinifestivalile naasemist külastasime ka kohalikku käsitööõlle baari nimega „Taproom 27“, kus mina nautisin mõnusat Litra õlletehase „blackcurrant sour’it“. Sour oli väga hea ja ka ülejäänud seltskond jäi oma rüübetega rahule. Ma soovitan seda õllebaari kõigile, kes peaksid end mõnel pärastlõunal Chișinău’s leidma ja tunnevad, et tahaks käsitööõlle scenel’e ka pilgu peale heita.

Õhtusöök oli meile jälle korraldatud, sedakorda aga restoranis „Andy’s Pizza“. Söögiks oli suhteliselt sama asi mis lõunakski, niiet tekkis kahtlus, et äkki „La Plăcinte“ ja „Andy’s Pizza“ kuuluvad samale omanikule – aga vahet pole. Laual oli veini ja kõike head paremat niiet nälga ei jäänud keegi.

Pärast õhtusööki astusime jälle veinifestivali poole, vaatasime üle, mida veel pakutakse. Me võtsime mõned pudelid kangestatud veini ning sumisesime seltskonnana lava ja värava vahelisel alal. Laval olid esinejad, muusika oli hea, õhtu oli mahe ja tunne oli fantastiline. Teile võib nüüd jääda mulje, et käis üks kõvem napsitamine, aga tegelikult olime me lihtsalt puhkusel.

Kuna maailm on väike, siis otse loomulikult kohtusime festivalil ka mitmete eestlastega (kellest kahega olime tegelikult juba ka eelmisel õhtul restorani ees kokku sattunud). Õhtu oli aga juba hiline ja väga kaua me festivalil enam ei sumisenud. Võtsime aga jälle suuna trollipeatuse poole ja läksime hotelli tudule, sest järgmisel päeval oli tarvis ära minna.

Viies päev. Äratus kell 07:00. Nii varajaseks sai äratus põhiliselt küll asjade pakkimise eesmärgil pandud, aga kuna enamus asju oli eelmisel õhtul juba pakitud, siis jäi see aeg seina vaatamiseks ja hommikusöögi ootamiseks, sest hommikusöögi saal avati 07:30. Hotellist registreerisime ka välja.

Hommikusöök selles hotellis oli alati ühesugune. Viilutatud singid, vorstid, kurgid, tomatid; soojas letis alati keedusardellid, praemunad, mingi pudrulaadne toode, munahüüve köögiviljadega või ilma, letšo laadne toode ja midagi veel; kolme sorti krõbinaid piima või jogurtiga, mõned puuviljad ja saia. Kõige parem osa hommikusöögi juures olid alati värskelt pressitud apelsini ja greibi mahlad. Käpaga kohvimasinast esimestel hommikutel kohvi ei pakutud – teenindaja oli nii hõivatud oma muu tööga, sest meid oli järsku nii palju. Peale kolmandat hommikut tuli aga uus tüdruk tööle ja tema pakkus küll käpaga masinast ka kohvi.

Peale hommikusööki laadisime oma asjad bussi peale ja sõitsime Asconi veinikeldrisse. Tegemist on üsna suure tootjaga, kel viinamarjaistandusi üle 500 hektari peal. Asconi puhul on tegemist ka turismiobjektiga, sest nad võtavad vastu ekskursioone, pakuvad majutust ning neil on avatud restoran. Lisaks ehitavad nad juurde 12 külalistemaja, mis tol hetkel olid peaaegu valmis. 12 külalistemaja 20 magamistoaga. Majakesed nägid välja nagu traditsioonilised Moldova majad – väga ilusad!

Meile näidati tehast, tootmis- ja pakendamisruume ning meile korraldati veinide degusteerimine. Sellel päeval, kui meie käisime, toimus ka seal nende enda veinifestival. Neil oli väga palju laudu ja toole välja pandud, oma lava, toitlustajad, kunstimüüja jt. Ilm oli väga ilus ja oodata oli palju inimesi.

Kuna minul on kombeks igal pool reisil käies ikka kunstiturgu külastada ja ma ei olnudki saanud Chișinău kunstiturul käia, siis võtsin omale selle aja, et läbi vaadata kõik kunstimüüja pildid. Leidsin omale suhteliselt ruttu selle, mida osta tahtsin, aga lappasin nad siiski veel kõik läbi. Käisin ja otsisin kärmelt oma abikaasa üles, sest mul ei olnud piisavalt sularaha (müük toimus eurodes) ning ootasin kunstniku tähelepanu. Kui ma lõpuks sain küsida, et mis see pilt maksab, et ma tahaks seda ära osta, siis oli ta üllatunud, et ma nii sügavale mappi olin kaevunud. Ta ütles, et see on nii vana pilt, et ta selliseid enam ei teegi, et ta kingib selle pildi mulle. Ma olin nii õnnelik, et ma hakkasin lausa nutma. Ma kallistasin teda ja me tegime pilti, ma tänasin 1000 korda, ning me jalutasime edasi toitlustusala poole.

Sašlõkipraad maksis 100 Lei’d (umbes 5 eurot) ja maitses suurepäraselt. Lisanditeks olid hapendatud tomatid ja adžika kaste, juurde sai tasuta võtta rediseid, kurke ja muid lisandeid. Muusika oli fantastiline ja tegelikult oleks tahtnud sinna veel pidutsema jääda, kui me ei oleks pidanud jälle hakkama samme bussi poole seadma, et siis lennujaama sõita.

Lennujaamas selgus, et kellelgi olid mõned veinid üle ning need tuli kuidagi ära lahendada. Nii siis juhtus, et veetsime peale check in’i tegemist veel rõõmsalt aega lennujaama ees õues istudes, veinidega tõtt vaadates ja maitsvat vinnutatud liha nosides. Lennujaama.. mis on võibolla sama suur, kui Tartu lennujaam. Või noh, olgu, natuke suurem, kui Tartu lennujaam. Kaks turvaväravat ja kolm-neli lennuväravat. Miljonilinnas (peaaegu) Chișinău’s.

Logistasime lennukiga Frankfurti, seal oli jälle 4 tundi aega, mida kasutasime lõbusasti kohvikus istudes, seltskonnaga meeldivalt juttu puhudes, õlut juues ja salaja Traveler’s Friend vinnutatud lihasid süües (sest kaua sa neid pähkleid ja saiaseid võileibu ikka sööd?). Koju Räpinasse jõudsime järgmise päeva varahommikul kell 05.

Mälestus reisist on hea. Moldova sobis minule isiklikult väga hästi. Taevas tundus kõrgemal olevat kui eestis ja igal pool oli väga avar - nägi kaugele. Maastik oli künklik, aga mitte mägine, sest Moldova kõrgeim tipp on 429 (430 mõnedel andmetel) meetrit. Metsi ei olnud palju, aga kui olid, siis lehtpuu metsad. Mind üllatasid tammikud, mis olid veel võrdlemisi noored vist, sest tammedel polnud väga läbimõõtu ollagi. Mis mulle Moldova puhul aga väga meeldivad on ikkagi viinamarjad ja vein. Moldova vein on väga hea ning maitseomaduste poolest võrreldav Prantsuse veinidega. Veinifestival meeldis mulle väga. Mõte, et riik tähistab oma mingisuguse tööstusharu toodangut nii, et korraldatakse festival - see mõte sobib mulle. Maitstud veinide järgi otsustades ostutus lemmikuks viinamarjasordiks "fetească neagră", millest tehtud veinid olid mahedad ja kergesti nauditavad.

 

Kairit Peedimaa, 16.10.2018