Traveler's Friend Hunger waiting to happen

Malta – Lühireisiks ideaalne!

Tänavakunst Marsaxlokkis

Lõuna-Euroopas on üks väike riik kus pole mägesid, metsi ega veekogusid – selle riigi nimi on Malta! Riik ise on väike, ainult 316 km2 ja seal elab ligikaudu 475 tuhat inimest. Maltal kõneldakse Malta keelt, aga suurepäraselt tullakse toime ka Inglise keelega ning lisaks kohtab tänavatel palju ka Itaalia keelt sest lähimate naabritega on suhted väga tihedad.

Malta koosneb kahest suuremast saarest, Malta ja Gozo, mille vahel on väga hea praamiühendus. Mõlemal saarel on piisavalt vaatamisväärsusi, seetõttu ei soovita ainult Maltaga piirduda. Kui on aga soov nädalavahetus Valletta’s šopates veeta, siis palun väga – ka see on ideaalne puhkus.

Triitonite purskkaev, Valletta

Meie läksime Maltale Aprilli lõpus Turkish Airlines’i lennuga Riiast. See langes ajale, mil Türgi Atatürki lennujaam vahetati välja Havalimani lennujaama vastu ning sellega seoses tekkis palju sekeldusi lendude ringitõstmisega, mida tehti mitu korda ning mille tulemusena pidime ka ise palju telefoni otsas istuma, et ikkagi lõpuks Maltale saada. Lõppkokkuvõttes pidime ühe öö ka Istanbulis veetma, mis ei olnud halb variant, kuigi algsed plaanid seda ette ei näinud.

Auto rentimine vs ühistranspordi kasutamine

Meil oli kogu reisi kestuse ajaks GoldCar’ist rendiauto broneeritud, mille eest pidime krediitkaardi puudumisel deebetkaardiga tasuma. Oleme GoldCar’i teenuseid ka Hispaanias ja Kanaaridel kasutanud ning seda alati deebetkaardiga ning alati väga rahule jäänud. Nende hinnad on olnud väga soodsad, masinad töökindlad ning kliendikogemus väga hea.

Kuna Maltal on väidetavalt seadus, et üle 500 euro ei tohi deebetkaardilt auto tagatiseks broneerida (vajalik summa oli 1100€), siis pidime lisaks ostma ka täispaketi kindlustuse (sõltumata sellest, et reisikindlustusega oli auto kindlustus juba tagatud) mille väärtus oli 120€. Täiskindlustuse ostmine võimaldas rendifirmal deebetkaardilt ainult 250€ tagatiseks broneerida. Saime auto kätte ja kõik oli hea. Kogukulu nelja päeva eest koos kütusega oli 200€. See on piisavalt soodne selleks, et kolmekesi reisides eelistada auto rentimist ühistranspordi kasutamise asemel, tehes päevakuluks näo pealt ~17€.

Autoks osutus pisike Peugeot 108, manuaalkastiga. Muidu oli kõik kombes ja auto teenindas meid kenasti, ainult et sidur libises ning seetõttu oli kasutusmugavus veidi piiratud ning stressirohketes situatsioonides (nagu näiteks mäest üles tagurpidi küljeboksi parkimine) võis kohata siinkirjutajat tugevalt vandumas.

Ööbimine

AirBnB on nagu taevane kingitus. Eks muidugi vaatasime hotellivariante ka, aga üldiselt otsustasime kohe ära, et tahame majas ööbida sest seal saab ise süüa teha ja väljas istuda. Maltal on väga palju võimalikke ööbimispaikasid AirBnBs ja hinnad ei ole ka üle mõistuse (kui just Valletta vanalinnas ei taha ööbida).

Meie rentisime maja Paolasse, mis oli lennujaamale ja Valletta’le lähedal. Maja nimi oli Franita Holiday Home ning see oli suur ja väga kena maja. Meile saadeti e-mailiga ilusasti kogu informatsioon majas olevate võimaluste kohta, kaasa arvatud pistikupesa tüübi kohta ning kohale jõudes olid majas olemas bukletid ja kaardikesed kogu Malta vaatamisväärsuste ja võimaluste kohta. Kogukulu kolme peale tuli umbes 300 eurot ja arvestades, et olime seal neli päeva, siis maksis igaüks ~25€ ööpäevas.

Maltal on majade uksed üldjoontes väga värvikad ja kenad.

Selle majaga juhtus meil muidugi üks väga naljakas seik. Nimelt on majal sisehoov, kuhu pääseb köögist läbi klaasist lükanduste. Sisehoovis oli hea käia tubakatooteid tarvitamas kuna siseruumides oli see keelatud. Muidugi ei soovinud me, et tubakahais tuppa pääseks ning nii lükkasime alati ukse nii koomale kui saime. Ühel õhtul õnnestus aga siinkirjutajal uks kogemata kinni lükata ning me jäime lõksu. Meid ümbritsesid 3,5m kõrgused seinad ning lukustatud verandauks. Hakkajad naised nagu me oleme, oli meil lühemas perspektiivis kõik korras – veiniklaasid olid veel täis ning tubakat ka jagus. Pikemas perspektiivis aga näis puudujääke olevat – telefonid olid kõigil tuppa jäänud ning üles kerkisid küsimused kuhu häda teha, kus magada ja kuidas välja saada? Õnneks oli sisehoovis ka sisse ehitatud töötasapind. Olles oma lühema perspektiivi ära kasutanud, otsustasime, et nüüd tuleb minna abi järele.

Me teadsime, et maja omanik elab läheduses. Meile öeldi maja osas kirja teel suheldes, et omanik ja see, kes meid sisse laseb elab paar ust edasi. Ronisime siis eelpool nimetatud töötasapinna peale ning mulle tehti päti-pukki. Ma ronisin üle seina ning maandusin teisel pool seina tühermaal, mis oli omakorda kahemeetrise seinaga ümbritsetud. Õnneks oli seina ja maja seina vahel umbes 40cm laiune pragu, millest läbi pugedes õnnestus tänavale saada. Jooksin siis ümber nurga ja asusin majaomaniku kodu otsima. Kuidagi läbi juhuse tahte sattusin kohe õige ukse taha sest valisin maja, millel oli ainukesena fonolukk. Naisterahvas andis mulle varuvõtme ning ma päästsin oma kaasreisijad sisehoovist välja. Kahju, et mul ei õnnestunud nende šokeeritud nägusid pildistada kui ma eest uksest sisse astusin..

Mida teha ja kuhu minna?

Vaade Marsaxlokki lahele

Esimesel päeval viisime oma pakid „koju“ ära ning sõitsime autoga sellisesse armsasse kalurikülasse nagu Marsaxlokk. Külal on imeline mereäärne promenaad mille ääres on kaupmehed, restoranid, kohvikud ja millelt avaneb fantastiline vaade lahel kõikuvatele kirjudele kaluripaatidele.

Me jalutasime Marsaxlokki promenaadil ringi ning otsustasime Ta’ Mattew nimelises restoranis lõunat süüa. Lõunaks sõime kaheksajala hautist, traditsioonilisi lambaliha vorstikesi, kalapalle ja friteeritud kalmaarirõngaid ning kõrvale jõime klaasikese kohalikku õlut. Päike paistis, tuju oli hea ning see ongi vast (vähemalt siinkirjutaja puhul) kõige meeldivam tunne reisi puhul, kui oled ennast sisse seadnud ning saad täiel rinnal nautida seda, mida mõnes kohalikus restoranis pakutakse.

Lõunasöök restoranis Ta’ Mattew

Edasi jalutasime veel Marsaxlokkis ringi, pildistasime huvipakkuvaid asju ning lõpuks sõitsime kauplusesse ja ostsime omale õhtusöögiks vajaminevat kraami. Sel hetkel olid Maltal just maasikad valmis ning neid nähes ei suutnud me end tagasi hoida ja ostsime suure karbi – need olid väga maitsvad, umbes sama maitsvad nagu maasikad Eestis.

Malta maasikad – nii magusad!

Olles toidukraami koju viinud ja maasikatest umbes poole ära söönud otsustasime jalutama minna. Kohaliku kiriku tornis toimus just parasjagu tore kellade mäng ning me läksime seda kuulama. Edasi jalutades leidsime, et seal samas linnakeses on ka naistevangla. Me arvasime algul, et see on endine vangla sest see tundus nii lihtne ja kaitsetu. Hilisema uurimise käigus selgus siiski, et tegemist on täiesti tegutseva vanglaga.

Jalutuskäigul jäi meile silma veel palju detaile mis Malta linnad nii imeliseks teevad. Meile meeldisid väga majade välisuksed, mis on värvikad ja väga kaunilt dekoreeritud. Samuti püüdsid meie pilke majade rõdud, mis on kas kenasti kinni ehitatud ja ilusasti värvitud, pitskardinate ja ilmekate detailidega või siis avatud ja väga romantilised. Sellised värvilaigud annavad tooni muidu kollasele liivakivile, millest kõik majad ehitatud on.

Toredad väikesed rõdud

Õhtul koju tagasi minnes tegime omale õhtusöögi ning istusime õues pidades plaani mida järgmisel päeval teha. Valituks osutus Gozo saarele minemine, mida me ka järgmisel päeval tegime.

Järgmisel hommikul sõime kenasti kõhud täis ja istusime autosse. Me sõitsime mööda fantastilisi pisikesi kurvilisi külateid, mis olid kohati nii kitsad, et kaks autot üksteisest mööda ei mahtunud ja siis pidi emb-kumb tagurdama lähima taskuni. Teekesed olid ääristatud lahtiselt laotud kiviaedadega ning need olid kohati ka sisse varisenud, tehes niigi kitsa sõidutee veel kitsamaks. Minule sellised teed meeldivad, lausa väga. Mõnele võib-olla mitte nii väga.

Pisikesed külateed, millel mahub korraga sõitma ainult üks auto. Foto: Ella Paul

Igal juhul sõitsime neid teid pidi Cirkewwa praamiterminali ning meil õnnestus ka kohe praami peale saada. Algul tekkis küsimus, et kuidas siis praamipilet soetada, aga terminalist öeldi, et pileti ostad Gozo saarelt tagasi tulles. Meile sobis. Sõit saarele kestis ligemale 25 minutit.

Mida Gozo saarel teha ja vaadata?

Me sõitsime taaskord mööda kitsaid külateid läbi väikeste maaliliste külakeste ja esimene peatuspaik oli meil Xatt LAhmari nimeline vaatekoht. Me jalutasime seal veidi ringi, aga täiesti mäest alla ei läinud ning kaua seal aega ei veetnud – vaade oli kena ja tee ääres kasvas palju teravate nõeltega kaktusi.

Külakirik, Għarb, Gozo saar, Malta.

Edasi sõitsime läbi Victoria linna, mis on teise nimega tuntud ka kui Rabat ja jõudsime väikesesse Għarb’i külakesse. Me parkisime auto ja jalutasime mööda küla ringi ja nautisime keskpäeva vaikust. Malta oli Briti koloniaalmaa kuni aastani 1947 ning seda on ka näha sest me leidsime tänava äärest punase Briti telefoniputka ja ka kirjakasti.

Edasi võtsime suuna Wied Il-Mielaħ akna peale, mis asub Gozo loode-põhja osas pankrannikul. Tegemist on pankrannikus asuva naturaalse kaarega, kust paistab sinine ookean. Seal on väga kena ja vaade on ilus. Me jalutasime ringi ja tegime pilte, aga kuna ilm oli väga tuuline, siis sõitsime edasi ja järgmiseks peatuspaigaks olid soolavannid, mis asusid mööda põhjarannikut edasi kirde poole. Soolavannide ääres jalutasime veidi pikemalt enne järgmist peatuspaika milleks oli linnake nimega Marsalforn.

Marsalforn on kena mereäärne linnake (taaskord) väikese lahe ääres, kus on palju restorane. Me jalutasime mööda rannaäärset tänavat ringi ning otsisime võimalust süüa traditsioonilist Malta jänesehautist. Merelained olid tol hetkel nii tugevad, et pritsisid meid märjaks, tuuli oli jahe ja me otsisime ka võimalust sees istuda.

Kahjuks olid seal linnas meie jaoks liiga kallid restoranid ning jänesehautist me ei saanud – otsustasime Otters Bistro’s kõhud täis süüa. Ja me saime kõhud täis sest road olid väga suured. Selles restoranis oli ka suurepärane võimalus võtta mõni väiksem roog lisatasu eest pearoa suuruses. Ma ei ole sellist varianti tihti kohanud, aga see on tänuväärne võimalus sest mõnikord tahaks kas eelroast või supikesest kõhtu täis saada. Söögiks sedakorda siis igaühele oma roog ehk 2x mereannisalat ja 1x mereannirisotto. Väga maitsvad road olid!

Peale lõunasööki sõitsime sisemaad pidi tagasi sadamasse, ostsime praamipileti ja võtsime järjekorda. Autosid oli väga palju ning peale meid tuli järjekorda veel palju autosid. Meil vedas, saime kohe praami peale, aga seda lausa viimase kolme auto seas.

Tagasi Malta saarel olles tabas meid aga taaskord üks nendest seikadest mida reisil ikka võib juhtuda – kasutatava internetiga telefonil sai aku tühjaks. Seiklesime siis veidi Mosta linnas ringi kuni tulime mõtte peale, et võiks töötava internetiga sim-kaardi teise telefoni sisse panna millel veel nibin nabin aku kestab. Telefonist sim-kaardi välja saamiseks oli aga vaja teravat peenikest pulka, mida meil ei olnud. Lõpuks tulime idee peale kasutada selleks puhuks kõrvarõngast ning see variant töötas (tänu taevale kõrvarõngaste eest, eksju!). Käisime siis taaskord poes ning siirdusime oma peatuspaika.

Nagu ikka, võtsime ka kodust head ja paremat kaasa 🙂

Kolmandal päeval võtsime suuna Dingli peale kus tahtsime näha kena Vahemerevaadet ning observatooriumi, et siis edasi Rabati ja Mdina’sse sõita (Malta saarel on ka linn nimega Rabat, mis jääb Mdina külje alla). Tuul oli Dinglis aga nii tugev, et vaata, et meie pisikest Peugeot’i üle panga serva ei puhunud. Tee läks otse mööda panga serva ning sellel ei olnud isegi äärist. Üks meie reisisellidest otsustas, et tahab ilusaid pilte saada ja läks autost välja, aga tuli siis peagi suure ehmatusega autosse tagasi sest tuul oli tõesti väga tugev.

Võtsimegi suuna Rabati peale ja seal külastasime suveniiripoodi ja St. Paul’i katakombe. Katakombid on väga kiftid – need on väga vanad ning neid on erinevatel ajastutel erinevatel otstarvetel kasutatud. Alustuseks muidugi matmispaigana, hiljem aga pühapaigana, prügi hoiustamiseks, loomade ja toidumoona hoiustamiseks või lastele mängimiseks. See on üks väga huvitav vaatamisväärsus, mida soovitan küll külastada.

Mdina’sse me kahjuks ei jõudnudki kuna siinkirjutajal oli samaks pärastlõunaks kohaliku kiropraktiku juurde aeg kokku lepitud. Nimelt oli juhtunud nii nagu vahel ikka juhtub, et mul õnnestus selg enne reisile minekut korralikult ära nihestada ja seetõttu vajasin veidi manuaalset teraapiat selle olukorra leevendamiseks. Olen pikki aastaid oma seljaga hädas olnud ning kiropraktika on mind alati aidanud. Siinkohal ka, et kellel on Maltal vaja kiropraktiku juurde pääseda, siis Dr. Lauren Lee Pavia on väga heade kätega kiropraktik ja mind päästis ta hädast välja (lisaks tõmbas ka selja sirgu, mis on muidugi hirmuäratav protseduur, aga ma võin vanduda, et mu selg on nüüd palju sirgem).

Ta’ Qali rahvuspark, Malta

Enne kiropraktikut oli meil veidi aega ning külastasime Ta’ Qali rahvusparki, kus oli väga kena ringi jalutada sest kõik õitses. Peale rahvusparki poetasin kaasreisijad PAMA ostukeskusesse, kus ka mina ise hiljem nendega jälle ühinesin. Ostsime omale ninni nänni mida koju tuua, õhtul süüa ning siis siirdusimegi koju, et ennast sisehoovi luku taha panna (kogemata..). Hea, et siis selg oli palju parem – kannatas üle müüri ronida küll.

Viimase päeva olime jätnud Valletta külastamiseks ja šoppamiseks. Sõitsimegi autoga linna kohale, parkisime selle parkimismajja ära ning jalutasime Valletta vanalinnas ringi. Ostsime siis asju ikka ka, niiet käed olid ostukottidega maani. Ja kuna oli viimane päev, siis otsustasime lõunasöögiks ikkagi jänest otsida ja selle me ka leidsime – ühes väikeses kodurestoranis nimega St. Paul’s A.F.T. See jänes oli FANTASTILINE! Saateks muidugi jälle kohalik õlu Cisk.

Jänesehautis, St. Paul’s A.F.T., Valletta, Malta

Mida siis Valletta’s veel vaadata? Ütleme nii, et kogu vanalinn on üks suur vaatamisväärsus. Iga purskkaev, iga majauks, iga tänav, iga vaade lahele, iga kujuke maja nurga peal, iga rõdu, iga katedraal.. kõik on üks suur vaatamisväärsus.

Sellel õhtul läksime koju ja pakkisime oma kohvreid, mis olid küll käsimõõdu suuruses, aga plaanisime need ära anda. Ütleme nii, et hea, et kohvri lukk ei rebenenud. Pärast jalutasime veel Paolas ringi ning veetsime mõnusa õhtu kodus. Hommikul oli juba sõit lennujaama ning sealt edasi lend koju.

Üldmulje Maltast jäi väga hea. Inimesed on hästi sõbralikud ja toredad ning inglise keelega saab suurepäraselt hakkama. Toidud on fantastilised, Malta veinid samuti väga head ja vaatamisväärsusi jagub. Kellele väga kirikud meeldivad, siis neid on Maltas rohkem kui ruutkilomeetreid.

Kahjuks oli see baar suletud – oleks külastanud küll 🙂

Ma läheksin sinna kindlasti tagasi kui veel nii palju mujalt maailmast ka avastamata ei oleks 😊

Kairit Peedimaa