Traveler's Friend Hunger waiting to happen

Kasahstan – igav liiv ja tühi väli?

Nagu juba tavaks on saanud käib siinkirjutaja igal sügisel Räpina kandi ettevõtjate ja ka eraisikutega väikesel õppereisil. Varasematel aastatel oleme käinud meile võrdlemisi lähedal asuvates riikides nagu näiteks Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Gruusia ja Moldova. Kasahstan aga, olgugi, et samuti endine Nõukogude Liidu maa, jääb meist üpris kaugele. Kuidas siis tekkis meil mõte Hiina piiri äärde õppereisile minna?

Eelmise aasta Moldova reisil tegi üks osaline ettepaneku järgmiseks Usbekistani külastada. Reisi korraldaja, Räpina Inkubatsioonikeskuse juhataja Leo Kütt, mõtles asja peale natukene ning valis reisisihiks hoopis Usbekkide naaberriigi Kasahstani. Ühest küljest selle pärast, et sinna oli reisi lihtsam korraldada, aga teiseks ka selle pärast, et see oli lähemal tema sünnikodule Siberis.

Mõeldud – tehtud ning reis algas 2. oktoobril marsruudil Tallinn – Almatõ, vahemaandumisega Istanbuli lennujaamas (mille võludest võite lugeda siit!). Kokku oli meid koos Tallinnast kaasa võetud giidiga, Katrin Henno’ga, 37 inimest. Meiega liitus Almatõ’s ka Eesti Vabariigi Kasahstani saatkonna nõunik Erkki Veismann, kes oli meile kohapealsed kohtumised kokku leppinud ning kes tutvustas meile kohalikku eluolu.

Metsikud hobused stepis

Kasahstan on suuruselt 9. riik maailmas, aga selle rahvaarv on kõigest 15 miljonit inimest. Meie reisisiht Almatõ oli kuni 1997. aastani Kasahstani pealinn, peale mida võttis selle kohustuse üle Astana (endise nimega Akmola, praeguse nimega Nur-Sultan). Kuuldused on, et pealinna vahetus tehti selle pärast, et Almatõ asub maavärinarohkes piirkonnas ning on Hiina piirile liiga lähedal.

Almatõ asub imekaunis kohas mägede ja steppide vahel. Tegu on Kasahstani kõige suurema linnaga, mille rahvaarv on hinnanguliselt kaks ja pool miljonit elanikku. Kui keskmiselt toimub seal üks tugev maavärin iga saja aasta jooksul, siis nüüdseks on viimasest suuremast maavärinast möödas juba 120 aastat ning mõistagi on selles osas hirmusid. See aga ei takista linnal laienemast ning hetkel on linnas pooleli väga palju uusi ehitisi – toimub ehitusbuum.

Vaade hotelliaknast

Me jõudsime Almatõsse 3. oktoobri varahommikul ning suundusime kohe hotelli Kazakhstan, et veidi puhata. Peale puhkehetke oli meile planeeritud kohtumine Eesti Vabariigi aukonsuliga Almatõ’s, härra Vagif Khusseinoviga ning kohalike omavalitsustegelastega. Kahjuks ei saanud aukonsul ise kohale tulla, aga meie kohtumine kohalike omavalitsustegelastega siiski toimus. Me arutlesime kohalike eluolude, sotsiaalküsimuste, äritegevuse ning hariduse üle ning nautisime kohalikke suupisteid.

Peale kohtumist oli meil veidi vaba aega ning me võtsime suuna mägedesse, Ile-Alatau rahvusparki. Seal plaanisime külastada mägede vahel asuvat Medeu uisustaadionit, millel on saladuslikel põhjustel püstitatud mitmeid kümneid kiiruisutamise rekordeid. Uisuväljakul tehti aga parasjagu kergemaid remonttöid ning sinna meid päris peale ei lastud. Sellest tulenevalt jäi meil aega üle, mida sai sisustada sellega, et kas lasid ennast kohalikus traditsioonilises rõivastuses ja kotkast randme peal hoides pildistada, või siis hoopis tegid hoopis ühe gondlisõidu üles mägedesse.

Gondlid mäestiku taustal

Meie seltskond läks gondlisõidule. Üles mäkke, kõrgeima tipuni, viis kolm järjestikust gondlit, millest esimene oli paraku tööst väljas. Seetõttu pidime uisuväljaku juures end taksode peale kauplema ja üles teise gondli juurde sõitma. Takso peale kauplemine oli sõna otseses mõttes kauplemine sest hinnas tuli ikka kergeid läbirääkimisi pidada, nagu sealses riigis kombeks on. Sõit ülesmäge toimus suletud teelõigul, kus võisidki sõita ainult taksod (sõitmine on veel kenasti öeldud – mulle tundus, et taksojuhtidel oli hasart sees, et kes esimesena mäkke jõuab ja kes kõige riskantsemalt pimedas kurvis teisest möödasõitu sooritab).

Teine gondel asus Shymbulak’i suusakuurortis. Seal ostsime omale edasi-tagasi piletid ning istusime gondlisse. Sõit üles oli väga ilus, lausa maaliline ning peale ligemale kümmet minutit jõudsime 2630 meetri kõrgusele, kus oli juba lumi maas. Targad mehed gondlis rääkisid ka, et sellisel kõrgusel võib juba esimesi märke mägihaigusest tunda saada. Kahjuks viibisime sellel kõrgusel üsna vähe ning ei saanud selles koheselt veenduda, suund oli võetud ju tipu peale!

Viimane ehk kolmas gondel viiski meid 3200 meetri kõrgusele, kus vähem treenitud isikud saidki omal nahal tunda kergemat sorti mäehaigust. Õhk oli seal tõesti tunduvalt hõredam ning jalutama pidi rahulikult sest juba tavapärases tempos kõndimine võttis hingeldama ning südame kiiresti lööma.

Kohvik “Jurta”

Me ei lasknud end sellest heidutada, meie silm tabas hoopis isevärki „kohvikut“, mida tundsime, et peame kindlasti külastama. Nimelt asus 3200 meetri kõrgusel mägede vahel üks jurta, kus pakuti süüa, kohvi, teed, näkse, napsu ja kumõssi. Olles ennast juba eelnevalt kurssi viinud kohalike toitudega, olime vägagi teadlikud sellest, mida tahame proovida ning loomulikult proovisimegi kohe ära kumõssi, mis on hapendatud ja kääritatud hobusepiim ülimalt kerge alkoholisisaldusega (umbes 1-3%). Teiseks proovisime ära ka selle sama kumõssi kuivatatud versiooni, mille nimeks on kurt. Kumõss maitses nagu vanaema tehtud hapupiim, kuhu on maitseks tilk soola sisse segatud, kurt maitses nagu kuivatatud fetajuust. Siinkirjutaja jaoks olid mõlemad väga meeldivad ja aromaatsed, mõnede teiste reisiliste jaoks aga mitte väga meeldivad – maitse küsimus.

Kurt – maitseb nagu kuivatatud feta.

Olles kohalikud piimatooted ära proovinud suundusime uuesti gondli poole ja sõitsime mäest alla gondli number 2 juurde, mille juures asus ka hotell-restoran S.N.e.G (Solnce. Nebo. Gora). Tegime restoranis kiired kuumad punšid enne alla minemist ning siis juba läksime tagasi marsruudil gondel – takso – uisuväljak, kus meid ootas meie buss.

Õhtune programm nägi ette kohtumist endise Kasahstani Olümpiakomitee presidendiga, praeguse rahvusliku curlingukoondise mänedžeri, härra Viktor Kim’iga. Me külastasime teda tema kodus, kus meile korraldati väga mõnus õhtusöök lambalihast ning petankivõistlus. Võistluse lõppedes riputati meile kõigile ka medalid kaela ning meil oli väga meeleolukas õhtu, mis jääb kindlasti pikaks ajaks meelde. Eriti meeldejäävad on muidugi Kasahstani Olümpiakomitee medalid, mille igaüks suveniirina koju sai viia.

Kasahstani Olümpiakomitee pronks- ja hõbemedal

Teine päev oli väga sisukas – kuna tegemist oli ikkagi õppereisiga, siis esimesena hommikul külastasime Baiserke Agro piimafarmi, kus on loomi 850 ringis ning keskmine piimasaak aastas 9300 liitrit lehma kohta. Farm oli väga kena ja puhas ning selle tehnika pärines Euroopast. Võimalikult paljud protsessid olid robotiseeritud ning võib eeldada, et tegemist oli ühe modernsema piimafarmiga Kasahstanis.

Edasi oli jälle vaba aeg ning me sõitsime bussiga Sharõni rahvusparki, et sealsete kanjonite vahel jalutada ja jõe äärses restoranis lõunat süüa. Matk kanjoni põhjas asuvasse restorani oli 4 km pikk ning täis imeilusaid vaateid. Meil oligi tegelikult üsna viimane aeg neid kanjoneid külastada sest Oktoobri keskel lõppes turismihooaeg ning rahvuspark suleti külastajatele. Vihmaste ilmadega minevat matkarajad väga libedaks ja külastamine oleks ohtlik sest iial ei tea, mida vihm mägedest lahti võib leotada.

Olles kanjonites oma kehad matkamisega ära väsitanud, oli aeg edasi sõita meie teise õhtu ööbimispaika milleks oli Omir-Su puhkekompleks Chundga kuumaveeallikatel. Kompleksis oli kolm erineva temperatuuriga mineraalvee basseini, mille temperatuur ulatus kuni 40 kraadini. Lisaks basseinidele oli kuum vesi ka kraanis, tualetipotis ja radiaatorites – kui soe tuleb mägedest tasuta, siis ilmselt ei panda väga rõhku külma vee „kaevandamisele“ (iseasi, kas seda seal maapõues leidubki või on kõik vesi soe). Tubasid pidi korralikult jahutama enne magamaminemist sest mägede soe oli need palavaks kütnud.

Sõõmuke karastavat külma jooki ning natuke näksimist palava basseini kõrvale.

Õhtune õhk oli väljas jahe ning meile kõigile meeldisid kuumaveebasseinid väga – need aurasid ja tunne oli erakordne. Siinkirjutaja jaoks oli tegu esimese korraga kuumas basseinis ujuda. Lootus oli ka, et vastab tõele nende mineraalvete tervendav ja noorendav mõju, aga päris veenduda selles siiski ei õnnestunud. Me leotasime oma konte neis basseinides nii enne kui peale õhtusööki päris pikalt, isegi hommikul ärgates käisime veel basseinist läbi, aga ilmselgelt oli seal veedetud aeg liiga lühike, et mineraalvete positiivsed omadused mõjuda oleksid jõudnud (kindlasti ei olnud asi selles, et kohapeal ka pood oli, kust head ja paremat basseini ääres joomiseks kaasa sai osta).

Kolmanda päeva hommikul külastasime ühte väga põnevat projekti – Hiina ja Kasahstani piiril asuvat Khorgose kuivsadamat ja vabakaubandustsooni. Kuivsadamas laaditakse Hiinast tulevatelt rongidelt konteinerid ümber Euroopasse minevatele rongidele. Selline vajadus tuleneb Hiina ja Euroopa raudteede erinevast rööpalaiusest. Vabakaubandustsoon on aga suur linn, kust jookseb mõtteline riigipiir läbi ning mis on ehitatud selleks, et Hiina ja Kasahstani rahvad saaksid viisavabalt ja maksuvabalt üle piiri ostlemas käia.

Khorgose vabakaubandustsooni makett.

Vabakaubandustsooni ühel poolel müüakse Kasahstani ja teisel poolel Hiina kaupu ning tüüpilised ostlejad on inimesed, kes loodavad odavat kaupa saada, et seda siis hiljem ilmselt edasi müüa. Tung sinna linna oli Kasahstani poole pealt meeletu – lausa nii meeletu, et täiesti pimeda jonniga trügiti meile broneeritud busside peale. Tagasi tulid need samad inimesed suurte kaubapakkidega mis olid tugevalt vaakumisse tõmmatud ja tugevalt pakkekilesse mähitud. Hiina poole pealt Kasahstani sellist tungi ei paistnud olevat. Huvitav miks?

Killuke vabakaubandustsoonist.

Vabakaubandustsoon ise oli suhteliselt nukker paik – keset kõrbe ehitatud tehislinn. Me läksime alustuseks Hiina poole peale (läbi Kasahstani poole ikka) ning külastasime esimest ettejuhtuvat kaubanduskeskust. Selle ümber müüdi pisiputkadest ja „ostukärudest“ krõpsu ja limonaadi, kaubanduskeskuse sees aga oli 5-6 korrust „prügi“. Oli tehnikapoode, kangapoode ja igasuguseid muid pudupoode – kui oleks midagi tahtnud, oleks selle sealt kindlasti leidnud, iseasi kui kvaliteetse (sellepärast ka „prügi“). Kes on vähegi Aasias käinud, mõistab, kui ma ütlen, et tegemist oli lihtlabase Hiina turuga.

Maitsev hiina supp vabakaubandustsooni kaubanduskeskuse viienda korruse toidupargis.

Kaubanduskeskuse viimasel korrusel oli aga toidupark, mis enamvähem rõõmustas meie eelmisest päevast veidi väsinud peakesi. Võtsime omale putkadest toidud ja joogid ning istusime lauda. Road olid väga maitsvad – tõeliselt kodused ja ehedad Hiina road. Toidupargi tualetid aga olid, nagu sealkandis ikka kombeks, lihtsalt auk maas (tegelikult ikka korralik kükk-klosett) – hea,  et paberitki tualeti eest automaadist osta sai..

Peale vabakaubandustsooni külastamist sõitsime tagasi Almatõ’sse. Sõit oli küll pikk, aga eks me oskasime end ka korralikult väsitada, nagu ikka, ning enamuse teest lihtsalt magada. Nimelt oleme mõnede reisisellidega juba mitu aastat koos reisinud ning seetõttu on meil juba teatavad harjumused väljakujunenud, millest üks on konjak – imeline unerohi, kui on pikk sõit ees.

Sõit Tallinna lennujaama, aga idee on see, et pikkadele bussireisidele tuleb head-paremat kaasa pakkida 😉

Almatõ’s suundusime me oma reisi viimasele õhtusöögile, mis toimus restoranis Alina Cafe, mis kuulub Eesti juurtega ärimehele hr. Vladislav Paal’ile. Õhtusöök oli väga rikkalik, laud oli suupistetest lookas (ning ütleme ausalt, peale pikka bussisõitu oli kõht tühi ka!) ning pearoaks oli üks meie reisisaatjatest meile kõigile hobuseliha steigid tellinud. Kasahstanis on nimelt väga tugev hobuseliha söömise kultuur ning meile pakkus see huvi.

Hobuseliha steik restoranis Alina Cafe.

Väidetavalt käivad jõukad Kasahstani elanikud kevaditi ümbruskaudsetes hobusefarmides omale sügiseks hobust välja valimas. Seda hobust siis nuumatakse seal farmis suvi otsa ning sügisel saadki oma suksu kätte.. vaakumpakendites. Ma isiklikult ei oska nüüd öelda, kas see hobune on midagi palju erinevamat veiselihast. Tükk oli vintske ja liialt üleküpsetatud minu jaoks (aga olgem ausad, sisetemperatuur 39C on võib-olla ka kogenenumale kokale teinekord liiga toores). Kas ma teine kord veel hobust võtaksin? Miks ka mitte! Ma kujutan ette, et kui hobuse liha nagu uluki liha töödelda, võib see päris maitsev olla.

Viimane õhtusöök oli tore. Kohtusime samas restoranis ka kohaliku seltskonnaga, kes olid väga huvitatud meiega napsitamisest. Veidi oli hirm naha vahel ka sest siinkirjutaja on kuulnud lugusid sellest, kuidas Kasahstanis omale naisi röövitakse (eriti, uhke on, kui endale valge naise varastad) ning selle seltskonna külalislahkus tundus kohati sulaselge jootmisena. Õnneks saime siiski õigel ajal restoranist minema ning hommikul lennujaama, enne, kui siinkirjutaja mees ta pikema ja sihvakama vastu välja oleks võinud vahetada 😊

Juhul, kui peaks toimuma maavärin, siis koguneda vikerkaarevärvilise vihmavarju alla! 😀