Traveler's Friend Hunger waiting to happen

Gran Canaria – mõnus reisisiht matkajatele!

Gran Canaria on Hispaaniale kuuluv saar Kanaaride saarestikus. Saarestik asub Atlandi Ookeanis 100 kilomeetri kaugusel Maroko rannikust ning sinna kuulub 7 põhilist saart ja mõned väiksemad saared. Gran Canaria on saarestikus suuruselt kolmas saar. Tegemist on vulkaanilist päritolu saarega ning sellest saab kohe aru, kui oled kohale jõudnud, sest saare mäestik on enamjaolt mustast basaldist.

Piletid Gran Canariale ostsime nö viimasel minutil. Oleme igal aastal Veebruaris kuskil puhkamas käinud ning me eelistame soojemaid maid. Kuna varemalt häid pakkumisi silma ei hakanud, siis ostsimegi Norwegiani lennufirma piletid alles Jaanuaris suunal Helsingi – Gran Canaria.

Alustuseks olgu öeldud, et suhtusime Gran Canariasse kui Saksa pensionäride puhkusesihtkohta ning meil ei olnud sugugi kõrged ootused puhkuse osas. Olime valmis saarele tiiru peale tegema ja kõik päevad rannas vedelema. Eelnevalt panime paika ka mõned kohad, mida koos lapsega külastada ning kohale me läksimegi.

Maandusime Gran Canaria Las Palmase lennujaamas õhtul kell pool kümme. Kuna lennujaam on Las Palmasest 25 kilomeetrise autosõidu kaugusel, siis ei hakanud me öösel Las Palmase poole sõitma vaid võtsime ainult rendiauto Goldcar’ist (mis on minu lemmik autorendifirma Hispaanias, sest sealt saab väga heade tingimustega väga soodsalt rendiautosid) ning suundusime lähimasse hotelli ööbima.

Järgmisel päeval külastasime me Cocodrilo Parki, mis asub Los Corralillose lähedal. Cocodrilo Park on väike, aga väga ilus loomaaed. Varakevadised põõsad ja taimed (ka kaktused!) olid õitsema hakanud ning neid oli loomaaias palju. Kogu ala kattis ilus värvikirev õitemeri, millesarnast igatseks ma endagi aeda (Veebruaris). Nägime tiigreid, krokodille, karvaseid sigu, okassigu, pärdikuid ja erinevaid linde (ka kodulinde, kes jalutasid vabalt inimeste vahel ringi).

Cocodrilo pargi juurest mööda rannikut Maspalomase poole veidi edasi sõites ning siis sisemaale keerates, asub suur korralik väliveepark Aqualand Maspalomas. Sinna me ei läinud sest ilm oli parajasti tuuline ning siinkirjutaja oleks tahtnud omale teist jopet veel selga tõmmata (mida mul ei olnud..).

Aqualandi juurest edasi sisemaa poole sõites on Ayagaurese lähedal ka Palmitos Park, mis on suur ja tore meelelahutuspark, kus saab vaadata mõningaid loomi ja linde, reptiile ja kalasid ning kus saab vaadata erinevaid show’sid loomade, lindude, kalade ja liblikatega. Delfinaariumis saab delfiinidega koos pilti teha ning need pildid siis hiljem endale soetada. Meie seda parki kahjuks ei külastanud, sest mõtlesime, et äkki on liiga turistikas meie jaoks.

Lisaks on selles piirkonnas ka mõned safari pargid, kus saab kaamli- ja džiibisõite teha ning mõnusasti aega veeta.

Edasine plaan oli leida mõni mõnus ööbimispaik ning asukohas paar kaks ööd ööbida. Kasutame tavaliselt kas Airbnb’d või Hotels.com’i oma öömajade otsimiseks ning 12-13. Veebruaril ööbisimegi ühes korteris Playa del Ingles’is.  Playa del Inglésis jalutasime niisama ringi ja tutvusime piirkonnaga. Rannas on vaatamisväärsuseks liivadüünid, mida me ka vaatamas käisime pikal jalutuskäigul Playa del Inglés’ist Faro de Maspalomas’e juurde (Maspalomase majakas) – tagasi sõitsime bussiga. Playa del Inglés’ist peale pika jalutuskäigu muid erilisi mälestusi ei olegi – tegemist on turistilinnaga ning turiste oli seal palju. Võibolla kui, siis mälestusväärne on see, et ühes rannaäärses restoranis tüssati meid õlledega – 0,5l asemel toodi 0,4l õlled, aga raha võeti ikka 0,5l eest. Sellest tulenevalt pidi härra kelner muidugi ilma jootrahata jääma, aga ta mõistis selgelt miks, kui talle selgitasime.

Et rannailma ei olnud ning turismipiirkondades ka olla ei tahtnud, siis võtsime autol suuna sisemaa peale ning sõitsime mööda kifte pisikesi küla- ja mägiteid oma järgmisesse ööbimiskohta. Vahepeal kasutasime juhust ja ronisime ka Roque Nublo juurde mäe otsa (kivi otsa ise me ei roninud, aga seal oli tegelasi küll, kes seda parajasti harrastasid). Mägi oli piisavalt kõrge, nii et sealt paistis silma ka naabersaare Tenerife suur lumise mütsiga vulkaan nimega Mount Teide. Mäe otsa ronimiseks ei pidanud palju vaeva nägema ning erilist varustust peale korraliku jalanõu seal vaja ei läinud. Rajal oli matkalisi väga palju, nende seas ka lapsi ning tee oli sisse kulunud. Võhmale võttis ning aega läks umbes 3 tundi edasi tagasi käik.

Kaks järgnevat ööd olime Airbnb kaudu Tamadaba looduskaitsealal, sellises mõnusas väikeses külas nagu El Risco. Vot seal oli tore. Meie öömajaks oli pisike maakividest ehitatud majake, mis oli fantastiliselt ilus. Maja tagant läks teerada mägede vahele ja mägede vahel oli kosk helesinise loodusliku basseiniga (Charco Azul). Me ronisime seal ühe mäe otsas, üritasime kosele ülevalt poolt läheneda, aga siinkohal pean tunnistama, et minul hakkasid püksid püüli sõeluma ning ühest kitsast kohast ma edasi minna ei julgenud. Selles osas tuleb vist asjaga natuke tegeleda, et lisaks klaustrofoobiale ka mägede foobia ligi ei tikuks. Kui kosk oli ära vaadatud, läksime ja matkasime veel ümbruskondsetel küngastel. See tegi tuju kohe paremaks, sest matkamiseks ja ronimiseks on seal võimalusi tuhat ja üks – nii kogenud kaljuronijale, kui ka hobikorras turnijatele.

Et minu vaieldamatu lemmik on krõbedaks frititud kalmaar soola, pipra ja sidrunimahlaga, ning ma otsin seda igalt poolt, kus mereannid vähegi levinumad on, siis sõime me õhtusöögid El Risco kohalikus baaris. Ülejäänud toidud tegime ise oma majakese väikses köögis. Tooraine hankisime lähedal asuvast Lidl’ist ning seal sain ma valgustatud kahel moel. Esiteks – kuidas ometi on võimalik, et Lidl’is kõik asjad nii odavad on (liha, alkohol, tarbekaubad jne)? Meil Eestis on ikka hullult kallis! Teiseks – tootjana mõistan, et sellistesse kettidesse  saavad oma tooted müügile ainult need, kes suudavad mastaabi pealt teenida.

Kaks ööd El Risco’s said läbi, ning järgmised kaks ööd olime ühes korteris Puerto de Sardina’s. Airbnb kaudu üürides on see hea, et mõnikord satud sa ööbima korterisse, kus on pesumasin. Sedapuhku ka nii läks ja saime oma riided vahepeal jälle puhtaks pesta. Neil kahel päeval oli isegi rannailma ning me peesitasime mõnuga Sardina rannas. Tuleb tunnistada, et kui mul on maailmas mõningaid lemmikuid randu, siis see Sardina rand (playa de Sardina Norte) on üks nendest. Ta on pisike ja rahvast täis, aga see asukoht ja see, kuidas mõnikord laine kõigil rannas olijatel kõik asjad märjaks teeb – see jääb meelde. Lainetega seoses peab seal rannas aga ettevaatlik olema, nimelt võib juhtuda, et hoovus tahab ujujat ära viia. Nii oleksin ma peaaegu oma kallist abikaasast lahti saanud, sest ühel hetkel ta avastas, et ujub, mis ta ujub, aga tagasi randa kuidagi ei jõua. Lõpuks õnneks siiski jõudis. Siinkohal meenub õpetus, et kui hoovus tahab sind ära viia, siis tuleb hakata rannaga paralleelselt ujuma, kuni tunned, et oled hoovusest väljas, siis võib uuesti hakata ranna poole ujuma.

Sardinas ööbimise ajal käisime me jalutamas Sardina poolsaarel, kus on võimalik erinevate istanduste vahel vaata et äragi eksida. Aga kui istanduste vahelt pankrannikuni välja jõuad, siis vaade on väga ilus. Jalutasime pärast istanduste tagant, mööda pankranniku äärt tagasi Sardina’sse. Kilomeetreid sai ikka kogutud küll ning üllataval kombel ei vigisenud meie kuueaastane poeg ka üldse mitte, kui pidi meiega neid samu kilomeetreid kaasa vantsima. Kuna esimesel päeval jäi meil Sardina poolsaare majakas nägemata, siis sõitsime teisel päeval sinna kohale ning vaatasime selle ka kenasti üle.

Esimesel päeval matkalt tulles sõime Sardina’s lõunat sellises fantastilises restoranis nagu La Cueva. Road on seal paraja suurusega, nii et saab endale mitut rooga lubada ning maitsed on imelised. Õhtust sõime sellises restoranis nagu Restaurante Marisqueria Fragata de Jean Paul. Ka seal olid väga head söögid, aga La Cueva on ikkagi selgelt parem.

Viimased kaks ööd ööbisime Las Palmases suhteliselt ranna ääres ühes hotellis. Las Palmases käisime me muidugi jälle erinevates kohtades söömas, nautisime häid jooke, ning ostlesime. Kahjuks ei meenu ühegi restorani ega kohviku nimi, aga midagi suurepärast ei mäleta, et oleks olnud ka. Ainus seik, mis meeles on, oli see, kui ühes kohvikus üks vanem meesterahvas, kes oli ilmselgelt juba liiga palju tipsutanud, hakkas kõrvallaua naistele kõvasti ja valesti laulma. Meie poeg kattis selle peale oma kõrvad kinni ning teenindaja, seda märgates, palus mehel laulmise lõpetada. Selle peale saime me mehelt sõimata, et miks me üldse tulime sinna, et seal on ju nii kombeks, ja et kui meile ei meeldi, et mingu me ära. Nojah, eks tal oli võibolla õigus ka - ma ei olnud selle kombega kursis ja ometi käin ma ju reisimas just selleks, et tutvuda võõraste maade kultuuri, kommete ja inimestega.

Mis meenub, on ka see, et poodidest ja baaridest sai kaasa osta värskelt viilutatud vinnutatud sinki, nagu ka mujal Hispaanias. Meie muidugi ostsimegi seda sinki kaasa omale, fooliumisse pakitult ning nosisime seda hotellis ja tänaval.

Nagu ikka, jalutasime ka palju ringi ja sedapuhku olime väga üllatunud, kui odav isegi Las Palmases on. Rannaääres baaris saab 0,3 liitrise õlle 1€ga ja 0,5 liitrise 1,5€ eest. Rannaäärses.. baaris.. promenaadi ees. Meil ei saa vaata et poestki nii odavalt.

Viimasel õhtul sattus olema meie pulma-aastapäev, ning me tähistasime seda mõnusasti kai otsas  restoranis La marinera, kus tellisime kahe peale ühe suure grillitud kala, enne seda muidugi frititud kalmaarid ning pudeli šampust. Teenindus oli super, õhtu oli ilus, päikeseloojang fantastiline ning meeleolu sellest kõigest tulenevalt suurepärane.

Nii saigi meie reis Gran Canariale läbi ning järgmisel päeval lendasime juba tagasi koju, kus oli parasjagu väga väga külm võrreldes 20 kraadise palmisaarega. Meeleolu oli aga selline, et läheks või uuesti, sest muist jäi veel nägemata ning kõrvalsaar Tenerife kutsus meid ka oma valge mütsiga vulkaani avastama.

 

Tervitades ja mõnusaid reise soovides, Kairit Peedimaa