Traveler's Friend Hunger waiting to happen

7 meeldejäävat kogemust Tšornobõli reisilt

Ja miks ka Sina kindlasti peaksid aastal 2018 Tšornobõli külastama.

Ukrainas käimine on minu jaoks alati väga meeldiv kogemus – olgu külastatavaks kohaks siis Karpaatide mäestiku erinevad külad, Lvivi vanalinn või Kiiev. Sinna minek ei ole keeruline – lähed Riia lennujaama, istud lennuki peale ja lendad Kiievisse, seal võtad rendiauto ja sõidad kuhu tahad. Ja ausõna, Ukrainas on väga mõnus, ükskõik kuhu sa satud. Ukrainlased on väga sõbralik rahvas ning väga külalislahke, nende toidud aga viiva keele alla nii Kiievis kui Yavora’s ning puhkus Ukrainas ei pane põntsu sinu rahakotile.

Oktoobris 2017 viis mind lennuk taas Riia lennujaamast Kiievisse. Sedapuhku oli tegemist organiseeritud seltskonnareisiga mille eesmärk oli külastada Tšernobõli tuumajaama ja selle keelutsooni ning sellest tulenevalt käisime me Ukrainas ainult kolmeks päevaks. Meid oli 7 inimest Räpinast ja Räpina ümbrusest, kellel kõigil oli soov näha seda, kuidas läbi inimtegevuse on suudetud 31500 ruutkilomeetrit maad elamis- ja kasutuskõlbmatuks muuta (ma ei hakka rääkima sellest, mis 32 aastat tagasi Tšernobõlis juhtus, seda saate rahulikult ise googeldada ja selle kohta on põhjalik Wikipedia artikkel olemas siin).

Järgnevalt minu seitse meeldejäävat kogemust sellest reisist ning selle järgselt ka mõned pildid ( Pildi pealkirja nägemiseks hoia noolt pildi kohal).

  1. Giid. Tavaliselt ma giidi poolt korraldatud reisidel ei käi vaid eelistan omal käel ringi vaadata. Tšernobõli tuumajaama, keelutsooni ja Prõpjati külasse viis meid bussiga aga siiski giid, kes oli võetud spetsiaalsest reisiagentuurist, sest omal käel seiklejaid keelutsooni ei lasta. Keelutsooni sisenemiseks peab ette registreerima ja olema ette näidata eelregistreerimisel kasutatud pass ja dokumentatsioon. Giidi sõnul ei ole tegemist turismireisiga vaid tsooni külastusega, sest turismireise piirkonda ei lubata. Eks see üks sõnademäng ole, aga minu meelest on see tore ning näitab Ukrainlaste võimekust ka ise asjale veidi kergema pilguga vaadata.
  2. Mahajäetud külad. Peale Tšornobõli katastroofi evakueeriti kogu piirkonnast ligemale 600 000 inimest kellest jäi maha palju pisemaid ja suuremaid külasid, aga ka mõni linn. Esimese asjana külastasime me ühte sellist väikest küla nimega Zalesye, mis oli täielikult metsa kasvanud ning kus hulkusid ringi piirkonnas elavad kodutud koerad (kellele ma söötsin salaja vinnutatud liha..). Majad olid tugevalt rüüstatud ning majade ette jäänud autod olid paljaks varastatud igast viimasest kui lahtikäivast jupist (neid juppe oli hiljem muidugi kerge turult uuesti üles leida sest nad olid tugevalt kiiritatud). Siin seal vedeles inimeste isiklikke asju: saapaid, raamatuid, ajalehti, mänguasju, lauanõusid jne. Näha neid külakesi ja tühjaks jäänud majasid tekitas kõledust ja kurbust. Kujutaksid sa ette, et elad oma kodus rahulikult ja ühel hetkel pead jätma kõik asjad maha ning ise ära minema (kõik asjad – ka arvuti, telefoni ja riided)?
  3. Tšornobõli linn. Tšornobõli linn asub tuumajaamast 20 kilomeetri kaugusel. Vastupidiselt arvamusele, et see on kummituslinn, see tegelikult päeis nii ei olegi ning seal elas aastal 2017 ligemale 700 inimest. Lisaks ööbivad seal tuumajaama katmistöödel töötavad inimesed. Linnas on kaks kauplust ning hotell külastajatele. Mis mulle Tšornobõlist meelde jäi oli linna püstitatud memoriaal tuumajaama katastroofi järgselt tühjaks jäänud linnade ja külade auks. Memoriaalis on iga linna ja küla nimi on eraldi tänavamärgile kirjutatud, mis tähistab ühel poolel justkui küla algust ja teisel poolellõppu. See memoriaal, kui nende külamärkide vahel jalutada, tundub lõputu. Tühjaks jäänud külasid oli 96.
  4. Duga-1 radar. Kui te küsiksite minu käest mis on kõige jaburam asi, mis ma elus näinud olen, siis ma arvan, et ma vastaksin teile Duga-1 radar. See on 150 meetrit kõrge ja 500 meetrit pikk üüratult kõrget aeda meenutav rajatis. Duga-1 radar asub Tšornobõli tuumajaamast mitte väga kaugel ja selle juurde viib pikk metsatee, mille alguses on bussipeatus, mille seinale on maalitud karu “Miša”. Radari ehitust hoiti omal ajal salajasena, seetõttu öeldi, et pika pika tee lõpus metsa sees on laste pioneerilaager ning “Miša’ga” bussipeatus oligi selle tarbeks ehitatud petukas. Väidetavalt oli radar nii võimas, et tarbis ära 10% Tšernobõli tuumajaama elektritoodangust. Radar ehitati eesmärgiga tuvastada pikamaarakettide lendu laskmist. Minu silmis on tegemist ehitusliku meistriteosega sest kes iganes selle radarisüsteemi välja mõtles, läbi arvutas ning üles joonistas.. see pidi olema geenius. Ma kujutan ette neid jooniseid – “30 inseneri pikkade joonlaudadega ja lükatitega või heal juhul kalkulaatoritega kuskil põrandal hiigelsuure paberi peal..”.
  5. Tšornobõli tuumajaam. Vot see oli äge. Kahju on öelda, et kellegi katastroof 30 aastat hiljem minu jaoks äge on, aga nii oli. Alustuseks käisime tuumajaama sööklas söömas. Päriselt. Meile anti väga hästi süüa – ehe sööklatoit: supp, praad, magustoit. Kuna tuumajaama 4. reaktori juures toimuvad uue sarkofaagiga katmise tööd, siis on söökla ka avatud ning toitlustab sarkofaagi kallal ja selle all töötavaid inimesi. Edasi liikusime tuumajaama mälestusmonumendi juurde, mille juures võisime teha pilte ainult jaamast, mitte seda ümbritsevatest hoonetest (väidetavalt selleks, et vältida terrorirünnakuid tuumajaamale – kõlab ausalt ja oluliselt). Sarkofaag oli paigas, uus ja läikiv. Mehed töötasid objektil täiesti rahulikult, ainult kiivrid olid peas, mingeid erikostüüme neil ei olnud. Ma sain aru ka, et sarkofaagi all lammutatakse vana sarkofaagi (ei tea miks küll..?), niiet seal on ilmselt inimestel vastavad kostüümid ka seljas.
    Edasi läksime ja vaatasime kalu. Nimelt elavad Tšornobõli tuumajaama jahutusvee tiikides suured kalad. Tundus, et sägad ja mingid forellid. Neid on seal metsikult ja nad on väga suured. Ausalt, mõni säga oli nii suur et kui julgeks hinnata tema pikkust, siis võiks öelda 1,5-2 meetrit (silmade vahelt.. (nali)). Mina kui hobikalastaja vaatasin vett jooksva suuga kuidas säga ja teised kalad minu vette poetatud vinnutatud liha sõid – neile paistis maitsevat.. Neid kalu on harrastajad kalamehed ka püüdmas käinud, aga neid süüa ei tohi ja arvatavasti ka mitte keelutsoonist välja viia mitte. Elamiseks on neil kaladel ilmselt ideaalne keskkond – üksteist nad ära ei söö ning mingit toitu paistab neile jaguvat.
  6. Prõpjati linn. Tegemist oli tuumajaama töötajatele aastal 1970 rajatud linnaga, mis asub 2 kilomeetri kaugusel tuumajaamast. Linn oli suur, pikad kortermajad igal pool (korteritesse meid vaatama ei viidud, aga juttude järgi pidid need ka olema õudu tekitavad sest inimeste mahajäetud isiklike asjade hulk on väga suur), kultuurimaja, kaubamaja (esimene Ukrainas), hotell, jalgpallistaadion – kõik maha jäetud. Linnas elas õnnetuse hetkel u. 120 000 inimest, kelle keskmine vanus oli 26.  Giidi sõnul sündis selles linnas igal aastal 1000 last ning naised olla titevankritega linna peaväljakul õhtuti “paradeerinud”. Giidi sõnul pidid kõik tol hetkel rasedad olnud naised aborti tegema, et vältida soovimatute väärarengutega laste sündi. Minule kui naisele kõlas see väga traumaatilise loona, aga ma ei saa päris kindlalt öelda, et ma ei mõistaks miks see vajalik oli.
  7. Kiirguse mõõtmine meie kehadelt. Päeva jooksul mõõdeti meie kehadel kiirgust päris mitmes kohas – näiteks tuumajaama sööklasse sisenemisel. Seda tehakse selleks, et veenduda, et me ei ole millegagi kokkupuutel saanud lubatust kõrgemat doosi kiiritust. Keelualale sisenemisel anti meile selged korraldused keelualal mitte süüa, juua, suitsetada ega lubatud rajalt kõrvale astuda. Väidetavalt on kiiritus pinnases ikka veel nii suur, et kui sa kuskile astud, kuhu pole lubatud, siis võid hiljem oma saabastele “aidaa” öelda (nagu oli väidetavalt juhtunud ühe varasema külastajaga). Kiirgust mõõdeti väga huvitavate aparaatidega, mis nägid natuke välja nagu turvaväravad lennujaamades. Sinna astusid sisse nii, et väravad jäid sinu ette ja selja taha ning käed asetasid enda ees oleva värava külgedele selleks ette nähtud kohtadele. Aparaat mõõtis kiirgust ning ütles kas on korras või mitte. Kui ei oleks korras olnud, siis oleks aparaat ka ära näidanud millises piirkonnas kiirgus on (nägu, käed, kõht, jalad..). Iga kord oli ikka kerge ärevus sees, et mis siis kui… sest olgem ausad, see kõik oli nii huvitav, et ma oleks tahtnud sinna ööseks jääda.

Peale tervet päeva kestnud ekskursiooni andis giid meile kõigile tunnistuse selle kohta, et oleme piirkonda külastanud ja sealt puhtana väljunud. Tegu ei ole mingi ametliku tunnistusega, aga sellel on oma sentimentaalne väärtus ikkagi.

Kui teil tekkis praegu huvi, või kui olete juba ammu mõelnud, et te tahaksite ka minna Tšernobõli külastama, siis minu soovitus on, et minge kindlasti! Tegemist ei ole igava reisiga ning võibolla on see midagi sellist, mis sütitab teis reisikire, mida te ei teadnud, et teis olla võiks. Ja kui te lähete, siis võtke endale natuke rohkem aega, et külastada ka Kiievi linna, kas siis eelneval õhtul juba või samal õhtul. Kogu reis on tehtav nädalavahetusel (meie reis kestis kokku 3 päeva) ning see värskendab teie elu ka siis, kui te parasjagu pikemat puhkust võtta ei saa.

Autor: Kairit Peedimaa, avaldatud: 24.01.2018